"Filth" (2013)

Romaanina on Irvine Welshi „Filth“ väga raputav ja palju emotsioone tekitav, olles perversne, robustne ja ebainimlik, paeludes samaaegselt vastupandamatu huumori ja dramaatilise kulminatsiooniga. Seda lugedes tekib küsimus, kas seda oleks võimalik vaatajale talutaval moel ka kinolinal näidata? Vastus on jah, sest film on võrreldes romaaniga üpris delikaatne. Samas ei tähenda see seda, et režissöör Jon S. Baird oleks teost liialt aralt kujutanud, sest vint keeratakse juba filmi alguses korralikult üle. Elu, mida peategelane elab, näidatakse väga julgelt ja avameelselt, jäädes samal ajal hea stiili ja maitse piiridesse. 

James McAvoy sobib peategelast Bruce Robertsoni üllatavalt hästi kehastama. Bruce Robertson on mees, kes töötab küll politseiseersandina, kuid on ise kaugel seaduskuulekusest. Sel ajal, kui ta oma kriminaaluurimistega ei tegele, tarvitab ta suurtes kogustes narkootikume ja alkoholi, magatab võõraid naisi, varastab ja saadab korda veel muid sigadusi. Vaatajale võiks ta olla äärmiselt eemaletõukav, kuid James McAvoy suudab mängida tegelaskuju sellegipoolest šiki, šarmika ja sümpaatsena, kellele võiks lausa kaasa elada. 

Tempos ja arengus toimuvad kogu filmi kestvuse ajal huvitavad muutused. Lugu algab tempoka ja tujutõstva krimikomöödiana, mis on vürtsitatud brittidele omase musta ja kiiksuga huumoriga. Kuid film võtab keskpunktis teistsuguse suuna, kui Bruce Robertsoni mask hakkab langema, milleks on arrogantsus ja liiderlikkus. Selgub, et Bruce pole alati selline olnud ja tema minevikus on toimunud traagilised sündmused, mis ta „kõntsaks“ muutnud on. Mingil määral meenutab „Kõnts“ oma struktuurilt vanakreeka eepost „Odüsseiat“, kus peategelane püüab jõuda koju oma naise ja laste juurde, kuid peab selleks näitama üles suurt vaprust ja läbima raskeid katsumusi. See tungib eriti esile stseenides, kus Bruce’i naine räägib, kuidas ta  ootab mehe ametikõrgendust. 

Lugu lõppeb küllaltki traagiliselt ja kurvalt ning võiks tuua ehk pisaragi palgele, kuid sellele vahetult järgnevad disneylaadsed ninnunännulõputiitrid rikuvad üldpilti. Loo tõlgendamine süütu multika võtmes polnud küll sugugi halb mõte, kuid oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Muidu mõjuvad meeldejäävalt filmist ka teised stseenid, kus on kasutatud mõne muu žanri stiile, näiteks Bruce’i naise monoloogid ja muusikalinumber ja bad trip’i taolised kohtumised Dr. Rossiga (Jim Broadbent).

Üldiselt on „Filthil“ potensiaali saada järjekordseks antijõulufilmiks, nagu seda on näiteks „Die Hard“, sest loo sündmus toimub samuti jõuluajal ja kõlab mahe jõulumuusika, kuigi temaatika on jõuludest valgusaastate kaugusel.

"Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale"

„Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale“ algab küllaltki mittemidagiütlevalt. Süüdi on selles taaskord lai videoekraan, mis hakkab iga etendusega järjest halenaljakamana ja vaimuvaesemana mõjuma. Ekraanil on kujutatud tüüpilist pilti öisest suurlinnast. Järelikult toimub sündmus suurlinnas. Arusaadav. Kuid suurlinna miljöö oleks andnud ka ilma ekraanita edasi anda. Juba Jaanus Rohumaa ärimehelik riietus ja kehakeel, mööbel ja automaatvastaja teated tõid sündmuspaiga olustiku piisavalt teravalt ja usutavalt esile. Kogu etenduse jooksul on videoekraan häiriv ja ülearune element laval. Pikad videoklipid stseenide vahel mõjuvad tüütute reklaamipausidena, mille ajal tavaliselt läheks inimene kööki võileiba tegema. Aga kuna tegu on siiski teatriga, tuleb kannatlikult oodata, kuni jälle asja juurde asutakse. 

Etendusele tuleb energia sisse sellest momendist, kui Ingmar (Jaanus Rohumaa) on jõudnud Indiasse oma sõbra Felixi (Üllar Saaremäe) juurde, kes on pikka aega kadunud olnud. Nende omavahelisi konflikte ja dialooge on huvitav just seetõttu jälgida, et nad erinevad oma natuurilt 180 kraadi. Jaanus Rohumaa kehastatud tegelane on soliidne ja korrektne pintsaklipslane, samas ka äärmiselt neurootiline ja kärsitu, mõjudes rahumeelses Indias väga koomiliselt. Üllar Saaremäe mängib jällegi rahulikku, muretut ja hipilikku elumeest, kelle jaoks kõik see pabin ja rahmeldamine on naeruväärne. Kuid eksootiline India ja nende omavahelised vestlused muudavad mõlema vaateid elule, mis omakorda toob kaasa tempoka tegelaste arengu. 

Lavastuses esitatud tekst on väga sisutihe ja kulgeb tempokalt. Näidendit tasuks kindlasti lugeda ka eraldi, sest tekstis jääb esimese kuulamisega palju nüannse ja mõttekilde märkamata. Väga stiilselt ja maitsekalt on osatud India filosoofia suhestada kaasaegse elu ja ühiskonnaga. Ka R. Tagore luuletused, mida Üllar Saaremäe ja Kristiina-Hortensia Port kaunilt esitavad, sobivad etenduse teemaga kokku.    

   

Kui kesise videokujunduse pealt silm kinni pigistada, suudab etendus inimest laadida positiivse energia ja elurõõmuga, eriti külmal ja tujutul novembrikuul. Näitlejatrio sooritus on lustlik ja heas mõttes lapselik. Etendus julgustab inimesi aega maha võtma, endas rahu leidma ja mõtlema oma elu eesmärke hoolikamalt läbi. Igatpidi ilus, soe, intelligentne ja humoorikas lavastus.   

NO99 - "Kolmapäev"

Kui Lauri Lagle eelmises lavastuses "Suur õgimine" püüdsid tegelased kompenseerida oma täitumata unistusi ja tegemata tegusid toiduga ning püüdsid pageda argisuse eest, siis "Kolmapäevas" on see täiesti vastupidi. Kõik neli tegelast on õppinud elama sellega, mis neil on ja sõlminud argieluga rahu. Samas ei ole seda rahu kujutatud sugugi helgena, sest tegelaste silmist ei peegeldu hetkeksi siirast elurõõmu.                                                                                

Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, toimub lavastus kolmapäeval. Seda päeva on peetud kõige tavalisemaks kogu nädalas. Etendus algab hetkest, kui tööpäev on läbi ja ollakse teel koju. Peale pikka ja tuima tammumist jõutakse koju ja tegeldakse argiste asjadega. Aga kõigi tegelaste tegevus tundub elutu ja monotoonne, isegi lõdvestavad tegevused nagu televiisori vaatamine, ajakirja lugemine, toidu valmistamine jne. Stseeni muudavad masinlikuks müra ja heliefektid. Tegelased on sihitud ja ei tea isegi, mida nad teevad. Nagu keha ilma hingeta. Nagu ka see  etenduses looduskanalilt näidatav ahv, kes mööda puud üles ronib. Tuleb küsida, kas see ongi rahu? Või lihtsalt paratamatu rutiin, millega tuleb elama õppida?    

                      

See rahu, mida tegelased näidata üritavad, on küsimärgi alla seatud ka selle tõttu, et iga tegelane kasutab erinevat moodust oma rahulolematuse varjamiseks. Näiteks Mari Abel kõneleb suure õhinaga oma varajasest noorusest, mis lõppes siiski alandava hetkega. Sellegipoolest suudab ta oma sära hoida ja esitab selle hetke meenutuseks suurepärase tantsunumbri. Eva Klemetsi tegelase natuur on külmem ja püüab kõiki oma olmeprobleeme enda jaoks peletada ravimite abil. Kaie Mihkelson on traditsioniline koduperenaine, kelle suurimaks probleemiks on tõenäoliselt määrdunud laudlina puhtakssaamine. Seda tehes eraldub ta täielikult teistest tegelastest ja nendevahelistest suhetest. Inga Saluranna puhul jääb veidi seosetuks tema monoloog inimeste elunditest. Keeruline on seda ülejäänud lavastuse temaatikaga kokku viia. On see tagasipöördumine inimese masinliku eluviisi juurde? Võimalik. Igatahes markeriga samaaegselt kehale elundite joonistamine oli kaval võte.                

Üks kõige vaimukamaid hetki on Keanu Reeves'i (Heiko Mändla) sissetoomine. Väga koomilisena mõjub Mari Abeli stereotüüpne jutt Keanu Reevesile, nagu fännid oma iidolitega kohtudes ikka käituvad. "You are so beautiful, Keanu! I saw you in "Matrix" and I fell in love with you!" Samas on ka sellel stseenil tõsisem tagamõte, sest ühiskonnas kiputakse ikka kuulsaid inimesi ülistama ja altpoolt üles vaatama, kuigi päriselus on nad lihtinimesed, nagu iga teinegi. Meedia lihtsalt loob säärase illusiooni. Ning kui Keanu Reeves'ist lähemalt rääkida, siis on ka tema pidanud rasket elu elama, mida ta siiani elab. Kuulsus, rikkus ja väline veetlus pole tema elu siiani suutnud muuta õnnelikuks.                                                   

NO99 kodulehel on kirjeldatud "Kolmapäeva", kui helget, karget ja ilusat lavastust. See on vastuvaieldav, sest lavastus väljendab inimelu üpris negatiivse tooniga ja mõjub muserdavalt. Iseenesest on tegelastega kõik korras ja konflikte neil kellelgi ei teki. Samas see paratamatus teebki lavastuse kurvamaiguliseks. Pole konflikte, mida lahendada ja nende vabanemistest rõõmu tunda. Lõpustseen on küll soe ja ilus, aga siiski on tegu ebaõnnestunud reaalsusega ja mõjub justkui lohutava ja kaasatundva embusena.                                       

Samas annab etenduse abstraktne kontseptsioon võimaluse mõjuda igale vaatajale täiesti individuaalselt. Etendus jätab vaatajale sihilikult paljud otsad lahti (näiteks, mis elu need tegelased ülejäänud nädalapäevadel elavad, on nad üksikud või elavad koos kellegagi, nende minevik jms.) ja annab vaatajale võimaluse tõlgendada lavastust ka positiivsemas võtmes. 

Nõrgaks küljeks on ehk ettearvatav ülesehitus. "Suurele õgimisele" jääb "Kolmapäev" alla just seetõttu, et kasutatakse samu võtteid, nagu traditsionaalse narratiivi puudumine, pikad monoloogid dialoogide asemel jms. "Suures õgimises" mõjus see uue ja huvitana, kuid "Kolmapäevas" oleks oodanud juba midagi uut. Eriti Lauri Lagle puhul, kes on suutnud alati üllatada oma pöörase fantaasiameelega. "Kolmapäev" ei pruugi kunstielamusena küll olla positiivne, kuid suudab sellegipoolest vaatajat tugevalt mõjutada. Just see fakt muudabki etenduse väärtuslikuks ja kompenseerib mõned väiksemad puudujäägid.      

NO99 - "Enesetapja"

NO99 lavastuse „Enesetapja“ muudab huvitavaks ja värskendavalt mõjuvaks see, et kui muidu on NO99 üldiselt tuntud avangardse lähenemise ja eksperimenteerivate tõlgenduste poolest, siis „Enesetapja“ on jäänud truuks nii tekstile kui ajastule, mil Erdmani näidend ilmavalgust nägi. Teksti pole ümber kirjutatud ega sündmusi juurde mõeldud. Lavastus on üpris sarnane mõne hooaja tagusele farsile „Võtame uuesti!“, sest on samuti pöörase tempo, intensiivsuse ja energiaga esitatud, kuigi nii hüsteerilisi naerupahvakuid ei tekita.. Trupp esitab näidendit täie hingega ja lustides, olles emotsionaalne ja panustades igaüks omalt poolt 101%.                                                                                                                         

„Enesetapja“ räägib mehest nimega Semjon Podsekalnikov (Jörgen Liik), kes ei paista millegi erilisega silma. Lihtsalt öeldes on ta töötu luuser, kes elab oma naise Maša (Helena Pruuli) kulul. Kuid järsku otsustab ta sooritada enesetapu, millega ta suudab linnarahva tähelepanu võita. Grotesksel ja naeruväärsel kombel muutub ta rahva silmis kangelaseks. Kuna ta peagi nagunii sureb, pole tal elus enam midagi karta vaja. Julgelt kirub ta ühiskonda ja süüdistab poliitikuid. Kuid enesetapp muutub tema jaoks raskemaks väljakutseks, kui ta arvas ja sellest hakkavad hargnema pöörased ja ootamatud sündmused. Ootamatu lõpplahendus annab näidendile väga terava ja valusa moraali. Näidend on teravmeelne, sorava dialoogiga ja satiiriline. Karakterid on värvikad, igaüks võlub erineva kiiksuga. Kõik eeldused on olemas, et olla suurepärane komöödia, mida see ongi. Sellegipoolest on etenduse komistuskiviks saanud püüe lavastada sellest stiilipuhas komöödia. Kõige teravmeelsemad read on näitlejate poolt liialt pealetükkivalt välja öeldud ja jääb mulje, nagu näitlejad sunniksid publikut saalis vägisi naerma. Kui näitlejad oleks võtnud enda tegelast ja tema mõtteid tõsisemalt, oleks lavastus poole naljakam olnud.      

                                                       

Enne etenduse algust rääkis dramaturg Laur Kaunissaare, et „Enesetapja“ on mingil määral nagu ballett, kus iga liigutus on hoolega läbi mõeldud ja esitatud õigel ajal. Paraku pärsib see lavastuse orgaanilisust ja vähendab sündmuste usutavust. Näitlejate kehakeel näib liialt sarnane ja muutub seetõttu üsna kiiresti häirivaks. Kohati tundub lausa, et näitlejad on lausa oma iga žesti, mille nad käega või jalaga teevad, pähe õppinud ja lõpmatuid kordi läbi proovinud. Balletis ja ooperis selline meetod küll töötab, kuid sõnateatris mõjub see liiga teatraalselt ja võltsilt.  

                                                                                                         

Ebausutavaks ja mitte tõsiseltvõetavaks muudavad etenduse ka ülemängimine, mis on küll taotluslik, kuid siiski mitte kõige õigem meetod lavastamiseks. Lisaks kulgevad kolm tundi väga staatilise ja ühesuguse nivooga. Tempo on pidevalt laes, kuid mingil hetkel võiks anda hingamispausi nii publikule kui ka näitlejatele.                                                   

Muidu on lavastus täitsa tore ja hästi õnnestunud. Trupi tugevuseks on hea lavaline liikumine ja lauluoskus (julgus laulda ilusti, õige viisiga ja õiges helistikus).     

Rahvusooper Estonia - "Modigliani - neetud kunstnik"

Toomas Eduri ballett Tauno Aintsi muusikale „Modigliani – neetud kunstnik“ on iseenesest üsna tüüpiline lugu noorest ja andekast kunstnikust, kelle loomingut tema eluajal hinnata ei osatud, lõpetades kunstniku varajase surmaga. Modiglianit näidatakse ausalt, koos nii tema vooruste kui ka pahedega, milleks olid alkohol, narkootikumid ja üldse lõdvad elukombed. Sellegipoolest suudab peategelane muutuda vaatajale sümpaatseks ja võluvaks nii, et vaataja hakkab talle kaasa elama. Kuid selles etenduses polegi ehk süžee areng kõige olulisem. Tähtsamal kohal on pigem see, millisesse vormi see lugu valatud on. Muusika, koreograafia, lavastusstiil ja kunstnikutöö moodustavad koos lummava koosluse, mis annavad kokku väga esteetilise ja emotsionaalselt mõjuva tervikpildi.                                                        

Kui lavakardin esmalt avaneb, laiub vaade Montparnasse’i tänavakohvikule, kus liigub ringi kõiksugu inimtüüpe. Hiljem on laval hiigelsuured maalingud. Lavakujundus mõjub väga usutavalt ja annab etendusele vägagi veenva ja õdusa atmosfääri 20. sajandi alguse Pariisist. On näha, et kunstnik Liina Keevallik on viitsinud lava kujundamisega vaeva näha, mitte pole läinud lihtsama vastupanu teed, milleks on laia kinoekraani kasutamine, mida 21. sajandi teatris juba äratüütamiseni palju ette tuleb.                                                                           

Etenduse trumbiks on kahtlemata Tauno Aintsi muusika, mis on võrratult kaunis, suurepärase orkestratsiooniga, üllatuslik ja mitmekesine, sulades ülejäänud etendusega perfektselt kokku ja andes orginaalsel moel edasi tegelaste emotsioone ja loo arengut. Muusika mõjub väga orgaaniliselt, siiralt ja traagiliselt forsseerimata. Kaunimateks hetkedeks ongi ehk kõige traagilisemad kohad. Muusika on lausa nii hea, et vahepeal on raske uskudagi, et tegu on eesti heliloojaga. Kriitikud võivad ehk nuriseda, et muusikas pole piisavalt uudsust, kuid on kiiduväärt, et Tauno Aints on julgenud luua midagi nii ilusat. Suur kiitus orkestrile ja dirigent Risto Joostile väga täpse, heakõlalise ja paindliku musitseerimise eest. 

Meeldejäävalt mõjub ka koreograafia, mis on julge, mänguline ja fantaasiarikas. Näitena võib tuua unenäolise stseeni esimesest vaatusest, kus Modigliani portreedest astuvad välja kõik naised, keda ta elu jooksul maalinud on. Tants  ja mäng peeglitega suudab mõjuda vaatajalegi pisut hüpnotiseerivalt ja psühhedeelselt. Teise vaatuse üheks parimaks hetkeks on kahtlemata bordellistseen. Kuigi kõigil tegelastel jäävad riided selga, muudavad koreograafia ja muusika selle stseeni väga erootilseks, säilitades siiski kunstiväärtuslikkuse.                         

Anatoli Arhangelski nimiosalisena jäi meelde meisterliku tantsutehnika ja veenvate karakterimuutuste edasiandjana. Muljetavaldavad olid kõik rühmatantsud, mis andsid veenvalt edasi 20. sajandi alguse meeleolusid.                                                               „

Modigliani – neetud kunstnik“ on üks neist ballettidest, mida peaks iga eesti kunsti vastu huvi tundev inimene nägema ja mida võib uhkusega esitleda ka rahvusvahelistel lauvalaudadel.