VAT
Teater toob oma etendusega „Sokrates“ selgelt esile enda suurimad väärtused,
millele nad oma töödes juba aastaid toetunud on. Samas vanad väärtused ei
vähenda lavastuse uudsust ja värskust ega takista neid võtmast uusi suundi,
mida on ka „Sokrateses“ näha.
Esimeseks
väärtuseks on suurepärane ruumikasutus- ja tunnetus. VAT Teatri saal on küll
väike, kuid tavalise publiku ja lavakoha ümberpööramise abil on suudetud
kujundada lihtne, kuid veenev vanakreeka miljöö. Trepp on kaetud beežika
riidekattega ja sellest piisab. Ainult screensaver’it
meenutavad Sokratese nimetähed, mis vilguvad pidevalt, on ülearused.
Säravaima osa teeb kahtlemata Raivo
Trass Sokratesena. Ta on teistest tegelastest tagasihoidlikum ja vaiksem, kuid
lavale astudes valitseb ta kogu ruumi. Raivo Trass annab nii oma silmade,
kehakeele, kõne kui ka iseloomuga edasi Sokratese olemust, milleks on lapselik
siirus, armastus rahu vastu, omakasupüüdmatus ja leppimine traagilise
saatusega. Filosoofilised mõtisklused, mida Raivo Trass esitab, mõjuvad
rahustavalt ja harmooniliselt tormakamate stseenide vahel.
Oluline roll
on ka Margo Tederil, kes vanakreeka valitseja Anytosena Sokratese kohtusse
kaebab ja kelle süüdistuste tagajärjel Sokrates ka hukatakse. Margo Tederi
kehastatud tegelaskuju on jõhker ja sadistlik ning absoluutne vastand
Sokratesele. Samas pole Anytose tegelaskuju liialt tõsiselt võetav ega mõju
ärritavalt. Kogu etenduse jooksul naeruväärsetesse olukordadesse sattudes ja
käitudes oma iseloomule sobimatult, muutub ta tükk maad inimlikumaks ja
sümpaatsemaks. Ülejäänud nelikule (Katariina Unt, Katariina Ratassepp, Tanel
Saar ja Ago Soots) jäävad erinevad kõrvalosad, mis aitavad muuta etenduse
värvikaks ja mänguliseks. Väga hästi on õnnestunud näiteks Katariina Undi
tegelaskujud kohtuniku ja Anytose pojana. Nagu ka Ago Soots Platonina. Sellest
tulebki välja VAT Teatri teine väärtus, milleks on suurepärane
ansamblitunnetus. Kuigi solistiks on kindlasti Raivo Trass, on siiski suur
olulisus ka ülejäänud viiel näitlejal. Igal näitlejal on laval oma ülesanne
ning logelemiseks aega ei jagu. Kõik kuus näitlejat töötavad ühtse meeskonnana,
et etendus oleks kvaliteetne ja mõjuv.
Pingeliseks
kohtudraamaks „Sokrates“ paraku ei kujune, sest Sokratese tegelaskuju on liialt
rahumeelne ja leppiv ning Anytose võitlusvaim jällegi liiga tugev ja hukatuslik.
Ka kogu vanakreeka valitsus leidis, et tema õpetamismeetodid kutsusid noortes
esile skepsise ja lugupidamatuse ning polise poolt tunnustatud jumalate
salgamise. Sokratesel avaneb isegi võimalus põgeneda, millest
ta keeldub. Selle asemel joob ta mürgikarika tilgatuks ja sureb. Lõpp on küll
lihtne ja ettearvatav, kuid etendust vürtsitavad pigem sündmused vanakreeka
ajast. Leidub nii humoorikamaid kui ka kurvemaid seiku. Igavustunnet ei teki
kindlasti, kuid sündmuste järjekord võiks olla balanseeritum ja loogilisem.
Ehkki
„Sokrates“ on tõsisemat masti etendus, ei võta näitlejad seda liiga tõsiselt.
Siit tulevad ka kolmas ja neljas VAT Teatri väärtus – oskus olla humoorikas ja
teravmeelne ka tõsisematel hetkedel ning tajuda hea ja halva huumori piiri.
Näiteks teist vaatust avav lõbumajastseen oleks võinud kukkuda välja labase
laadatsirkusena, kuid lavastaja Aare Toikka oskas stseeni säilitada korraga nii
pööraselt naljakana kui ka teravmeelse ja asjakohase situatsioonikoomikana.
VAT
Teater väärib kiitust just selle tõttu, et nad oskavad säilitada oma kindlat
stiili, aga ei jää sellesse kinni, tekitades vaatajas de ja vu effekti. „Sokrates“ on lustlik, nagu eelnevadki Aare
Toikka lavastused (nt. „Faust“, „Hea, paha ja inetu“), kuid samas ei häbene ega
karda olla tõsisem, mõtlikum ja ilusam.
