"Filth" (2013)

Romaanina on Irvine Welshi „Filth“ väga raputav ja palju emotsioone tekitav, olles perversne, robustne ja ebainimlik, paeludes samaaegselt vastupandamatu huumori ja dramaatilise kulminatsiooniga. Seda lugedes tekib küsimus, kas seda oleks võimalik vaatajale talutaval moel ka kinolinal näidata? Vastus on jah, sest film on võrreldes romaaniga üpris delikaatne. Samas ei tähenda see seda, et režissöör Jon S. Baird oleks teost liialt aralt kujutanud, sest vint keeratakse juba filmi alguses korralikult üle. Elu, mida peategelane elab, näidatakse väga julgelt ja avameelselt, jäädes samal ajal hea stiili ja maitse piiridesse. 

James McAvoy sobib peategelast Bruce Robertsoni üllatavalt hästi kehastama. Bruce Robertson on mees, kes töötab küll politseiseersandina, kuid on ise kaugel seaduskuulekusest. Sel ajal, kui ta oma kriminaaluurimistega ei tegele, tarvitab ta suurtes kogustes narkootikume ja alkoholi, magatab võõraid naisi, varastab ja saadab korda veel muid sigadusi. Vaatajale võiks ta olla äärmiselt eemaletõukav, kuid James McAvoy suudab mängida tegelaskuju sellegipoolest šiki, šarmika ja sümpaatsena, kellele võiks lausa kaasa elada. 

Tempos ja arengus toimuvad kogu filmi kestvuse ajal huvitavad muutused. Lugu algab tempoka ja tujutõstva krimikomöödiana, mis on vürtsitatud brittidele omase musta ja kiiksuga huumoriga. Kuid film võtab keskpunktis teistsuguse suuna, kui Bruce Robertsoni mask hakkab langema, milleks on arrogantsus ja liiderlikkus. Selgub, et Bruce pole alati selline olnud ja tema minevikus on toimunud traagilised sündmused, mis ta „kõntsaks“ muutnud on. Mingil määral meenutab „Kõnts“ oma struktuurilt vanakreeka eepost „Odüsseiat“, kus peategelane püüab jõuda koju oma naise ja laste juurde, kuid peab selleks näitama üles suurt vaprust ja läbima raskeid katsumusi. See tungib eriti esile stseenides, kus Bruce’i naine räägib, kuidas ta  ootab mehe ametikõrgendust. 

Lugu lõppeb küllaltki traagiliselt ja kurvalt ning võiks tuua ehk pisaragi palgele, kuid sellele vahetult järgnevad disneylaadsed ninnunännulõputiitrid rikuvad üldpilti. Loo tõlgendamine süütu multika võtmes polnud küll sugugi halb mõte, kuid oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Muidu mõjuvad meeldejäävalt filmist ka teised stseenid, kus on kasutatud mõne muu žanri stiile, näiteks Bruce’i naise monoloogid ja muusikalinumber ja bad trip’i taolised kohtumised Dr. Rossiga (Jim Broadbent).

Üldiselt on „Filthil“ potensiaali saada järjekordseks antijõulufilmiks, nagu seda on näiteks „Die Hard“, sest loo sündmus toimub samuti jõuluajal ja kõlab mahe jõulumuusika, kuigi temaatika on jõuludest valgusaastate kaugusel.

"Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale"

„Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale“ algab küllaltki mittemidagiütlevalt. Süüdi on selles taaskord lai videoekraan, mis hakkab iga etendusega järjest halenaljakamana ja vaimuvaesemana mõjuma. Ekraanil on kujutatud tüüpilist pilti öisest suurlinnast. Järelikult toimub sündmus suurlinnas. Arusaadav. Kuid suurlinna miljöö oleks andnud ka ilma ekraanita edasi anda. Juba Jaanus Rohumaa ärimehelik riietus ja kehakeel, mööbel ja automaatvastaja teated tõid sündmuspaiga olustiku piisavalt teravalt ja usutavalt esile. Kogu etenduse jooksul on videoekraan häiriv ja ülearune element laval. Pikad videoklipid stseenide vahel mõjuvad tüütute reklaamipausidena, mille ajal tavaliselt läheks inimene kööki võileiba tegema. Aga kuna tegu on siiski teatriga, tuleb kannatlikult oodata, kuni jälle asja juurde asutakse. 

Etendusele tuleb energia sisse sellest momendist, kui Ingmar (Jaanus Rohumaa) on jõudnud Indiasse oma sõbra Felixi (Üllar Saaremäe) juurde, kes on pikka aega kadunud olnud. Nende omavahelisi konflikte ja dialooge on huvitav just seetõttu jälgida, et nad erinevad oma natuurilt 180 kraadi. Jaanus Rohumaa kehastatud tegelane on soliidne ja korrektne pintsaklipslane, samas ka äärmiselt neurootiline ja kärsitu, mõjudes rahumeelses Indias väga koomiliselt. Üllar Saaremäe mängib jällegi rahulikku, muretut ja hipilikku elumeest, kelle jaoks kõik see pabin ja rahmeldamine on naeruväärne. Kuid eksootiline India ja nende omavahelised vestlused muudavad mõlema vaateid elule, mis omakorda toob kaasa tempoka tegelaste arengu. 

Lavastuses esitatud tekst on väga sisutihe ja kulgeb tempokalt. Näidendit tasuks kindlasti lugeda ka eraldi, sest tekstis jääb esimese kuulamisega palju nüannse ja mõttekilde märkamata. Väga stiilselt ja maitsekalt on osatud India filosoofia suhestada kaasaegse elu ja ühiskonnaga. Ka R. Tagore luuletused, mida Üllar Saaremäe ja Kristiina-Hortensia Port kaunilt esitavad, sobivad etenduse teemaga kokku.    

   

Kui kesise videokujunduse pealt silm kinni pigistada, suudab etendus inimest laadida positiivse energia ja elurõõmuga, eriti külmal ja tujutul novembrikuul. Näitlejatrio sooritus on lustlik ja heas mõttes lapselik. Etendus julgustab inimesi aega maha võtma, endas rahu leidma ja mõtlema oma elu eesmärke hoolikamalt läbi. Igatpidi ilus, soe, intelligentne ja humoorikas lavastus.