"Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale"

„Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale“ algab küllaltki mittemidagiütlevalt. Süüdi on selles taaskord lai videoekraan, mis hakkab iga etendusega järjest halenaljakamana ja vaimuvaesemana mõjuma. Ekraanil on kujutatud tüüpilist pilti öisest suurlinnast. Järelikult toimub sündmus suurlinnas. Arusaadav. Kuid suurlinna miljöö oleks andnud ka ilma ekraanita edasi anda. Juba Jaanus Rohumaa ärimehelik riietus ja kehakeel, mööbel ja automaatvastaja teated tõid sündmuspaiga olustiku piisavalt teravalt ja usutavalt esile. Kogu etenduse jooksul on videoekraan häiriv ja ülearune element laval. Pikad videoklipid stseenide vahel mõjuvad tüütute reklaamipausidena, mille ajal tavaliselt läheks inimene kööki võileiba tegema. Aga kuna tegu on siiski teatriga, tuleb kannatlikult oodata, kuni jälle asja juurde asutakse. 

Etendusele tuleb energia sisse sellest momendist, kui Ingmar (Jaanus Rohumaa) on jõudnud Indiasse oma sõbra Felixi (Üllar Saaremäe) juurde, kes on pikka aega kadunud olnud. Nende omavahelisi konflikte ja dialooge on huvitav just seetõttu jälgida, et nad erinevad oma natuurilt 180 kraadi. Jaanus Rohumaa kehastatud tegelane on soliidne ja korrektne pintsaklipslane, samas ka äärmiselt neurootiline ja kärsitu, mõjudes rahumeelses Indias väga koomiliselt. Üllar Saaremäe mängib jällegi rahulikku, muretut ja hipilikku elumeest, kelle jaoks kõik see pabin ja rahmeldamine on naeruväärne. Kuid eksootiline India ja nende omavahelised vestlused muudavad mõlema vaateid elule, mis omakorda toob kaasa tempoka tegelaste arengu. 

Lavastuses esitatud tekst on väga sisutihe ja kulgeb tempokalt. Näidendit tasuks kindlasti lugeda ka eraldi, sest tekstis jääb esimese kuulamisega palju nüannse ja mõttekilde märkamata. Väga stiilselt ja maitsekalt on osatud India filosoofia suhestada kaasaegse elu ja ühiskonnaga. Ka R. Tagore luuletused, mida Üllar Saaremäe ja Kristiina-Hortensia Port kaunilt esitavad, sobivad etenduse teemaga kokku.    

   

Kui kesise videokujunduse pealt silm kinni pigistada, suudab etendus inimest laadida positiivse energia ja elurõõmuga, eriti külmal ja tujutul novembrikuul. Näitlejatrio sooritus on lustlik ja heas mõttes lapselik. Etendus julgustab inimesi aega maha võtma, endas rahu leidma ja mõtlema oma elu eesmärke hoolikamalt läbi. Igatpidi ilus, soe, intelligentne ja humoorikas lavastus.