"Filth" (2013)

Romaanina on Irvine Welshi „Filth“ väga raputav ja palju emotsioone tekitav, olles perversne, robustne ja ebainimlik, paeludes samaaegselt vastupandamatu huumori ja dramaatilise kulminatsiooniga. Seda lugedes tekib küsimus, kas seda oleks võimalik vaatajale talutaval moel ka kinolinal näidata? Vastus on jah, sest film on võrreldes romaaniga üpris delikaatne. Samas ei tähenda see seda, et režissöör Jon S. Baird oleks teost liialt aralt kujutanud, sest vint keeratakse juba filmi alguses korralikult üle. Elu, mida peategelane elab, näidatakse väga julgelt ja avameelselt, jäädes samal ajal hea stiili ja maitse piiridesse. 

James McAvoy sobib peategelast Bruce Robertsoni üllatavalt hästi kehastama. Bruce Robertson on mees, kes töötab küll politseiseersandina, kuid on ise kaugel seaduskuulekusest. Sel ajal, kui ta oma kriminaaluurimistega ei tegele, tarvitab ta suurtes kogustes narkootikume ja alkoholi, magatab võõraid naisi, varastab ja saadab korda veel muid sigadusi. Vaatajale võiks ta olla äärmiselt eemaletõukav, kuid James McAvoy suudab mängida tegelaskuju sellegipoolest šiki, šarmika ja sümpaatsena, kellele võiks lausa kaasa elada. 

Tempos ja arengus toimuvad kogu filmi kestvuse ajal huvitavad muutused. Lugu algab tempoka ja tujutõstva krimikomöödiana, mis on vürtsitatud brittidele omase musta ja kiiksuga huumoriga. Kuid film võtab keskpunktis teistsuguse suuna, kui Bruce Robertsoni mask hakkab langema, milleks on arrogantsus ja liiderlikkus. Selgub, et Bruce pole alati selline olnud ja tema minevikus on toimunud traagilised sündmused, mis ta „kõntsaks“ muutnud on. Mingil määral meenutab „Kõnts“ oma struktuurilt vanakreeka eepost „Odüsseiat“, kus peategelane püüab jõuda koju oma naise ja laste juurde, kuid peab selleks näitama üles suurt vaprust ja läbima raskeid katsumusi. See tungib eriti esile stseenides, kus Bruce’i naine räägib, kuidas ta  ootab mehe ametikõrgendust. 

Lugu lõppeb küllaltki traagiliselt ja kurvalt ning võiks tuua ehk pisaragi palgele, kuid sellele vahetult järgnevad disneylaadsed ninnunännulõputiitrid rikuvad üldpilti. Loo tõlgendamine süütu multika võtmes polnud küll sugugi halb mõte, kuid oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Muidu mõjuvad meeldejäävalt filmist ka teised stseenid, kus on kasutatud mõne muu žanri stiile, näiteks Bruce’i naise monoloogid ja muusikalinumber ja bad trip’i taolised kohtumised Dr. Rossiga (Jim Broadbent).

Üldiselt on „Filthil“ potensiaali saada järjekordseks antijõulufilmiks, nagu seda on näiteks „Die Hard“, sest loo sündmus toimub samuti jõuluajal ja kõlab mahe jõulumuusika, kuigi temaatika on jõuludest valgusaastate kaugusel.