NO99 - "Kolmapäev"

Kui Lauri Lagle eelmises lavastuses "Suur õgimine" püüdsid tegelased kompenseerida oma täitumata unistusi ja tegemata tegusid toiduga ning püüdsid pageda argisuse eest, siis "Kolmapäevas" on see täiesti vastupidi. Kõik neli tegelast on õppinud elama sellega, mis neil on ja sõlminud argieluga rahu. Samas ei ole seda rahu kujutatud sugugi helgena, sest tegelaste silmist ei peegeldu hetkeksi siirast elurõõmu.                                                                                

Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, toimub lavastus kolmapäeval. Seda päeva on peetud kõige tavalisemaks kogu nädalas. Etendus algab hetkest, kui tööpäev on läbi ja ollakse teel koju. Peale pikka ja tuima tammumist jõutakse koju ja tegeldakse argiste asjadega. Aga kõigi tegelaste tegevus tundub elutu ja monotoonne, isegi lõdvestavad tegevused nagu televiisori vaatamine, ajakirja lugemine, toidu valmistamine jne. Stseeni muudavad masinlikuks müra ja heliefektid. Tegelased on sihitud ja ei tea isegi, mida nad teevad. Nagu keha ilma hingeta. Nagu ka see  etenduses looduskanalilt näidatav ahv, kes mööda puud üles ronib. Tuleb küsida, kas see ongi rahu? Või lihtsalt paratamatu rutiin, millega tuleb elama õppida?    

                      

See rahu, mida tegelased näidata üritavad, on küsimärgi alla seatud ka selle tõttu, et iga tegelane kasutab erinevat moodust oma rahulolematuse varjamiseks. Näiteks Mari Abel kõneleb suure õhinaga oma varajasest noorusest, mis lõppes siiski alandava hetkega. Sellegipoolest suudab ta oma sära hoida ja esitab selle hetke meenutuseks suurepärase tantsunumbri. Eva Klemetsi tegelase natuur on külmem ja püüab kõiki oma olmeprobleeme enda jaoks peletada ravimite abil. Kaie Mihkelson on traditsioniline koduperenaine, kelle suurimaks probleemiks on tõenäoliselt määrdunud laudlina puhtakssaamine. Seda tehes eraldub ta täielikult teistest tegelastest ja nendevahelistest suhetest. Inga Saluranna puhul jääb veidi seosetuks tema monoloog inimeste elunditest. Keeruline on seda ülejäänud lavastuse temaatikaga kokku viia. On see tagasipöördumine inimese masinliku eluviisi juurde? Võimalik. Igatahes markeriga samaaegselt kehale elundite joonistamine oli kaval võte.                

Üks kõige vaimukamaid hetki on Keanu Reeves'i (Heiko Mändla) sissetoomine. Väga koomilisena mõjub Mari Abeli stereotüüpne jutt Keanu Reevesile, nagu fännid oma iidolitega kohtudes ikka käituvad. "You are so beautiful, Keanu! I saw you in "Matrix" and I fell in love with you!" Samas on ka sellel stseenil tõsisem tagamõte, sest ühiskonnas kiputakse ikka kuulsaid inimesi ülistama ja altpoolt üles vaatama, kuigi päriselus on nad lihtinimesed, nagu iga teinegi. Meedia lihtsalt loob säärase illusiooni. Ning kui Keanu Reeves'ist lähemalt rääkida, siis on ka tema pidanud rasket elu elama, mida ta siiani elab. Kuulsus, rikkus ja väline veetlus pole tema elu siiani suutnud muuta õnnelikuks.                                                   

NO99 kodulehel on kirjeldatud "Kolmapäeva", kui helget, karget ja ilusat lavastust. See on vastuvaieldav, sest lavastus väljendab inimelu üpris negatiivse tooniga ja mõjub muserdavalt. Iseenesest on tegelastega kõik korras ja konflikte neil kellelgi ei teki. Samas see paratamatus teebki lavastuse kurvamaiguliseks. Pole konflikte, mida lahendada ja nende vabanemistest rõõmu tunda. Lõpustseen on küll soe ja ilus, aga siiski on tegu ebaõnnestunud reaalsusega ja mõjub justkui lohutava ja kaasatundva embusena.                                       

Samas annab etenduse abstraktne kontseptsioon võimaluse mõjuda igale vaatajale täiesti individuaalselt. Etendus jätab vaatajale sihilikult paljud otsad lahti (näiteks, mis elu need tegelased ülejäänud nädalapäevadel elavad, on nad üksikud või elavad koos kellegagi, nende minevik jms.) ja annab vaatajale võimaluse tõlgendada lavastust ka positiivsemas võtmes. 

Nõrgaks küljeks on ehk ettearvatav ülesehitus. "Suurele õgimisele" jääb "Kolmapäev" alla just seetõttu, et kasutatakse samu võtteid, nagu traditsionaalse narratiivi puudumine, pikad monoloogid dialoogide asemel jms. "Suures õgimises" mõjus see uue ja huvitana, kuid "Kolmapäevas" oleks oodanud juba midagi uut. Eriti Lauri Lagle puhul, kes on suutnud alati üllatada oma pöörase fantaasiameelega. "Kolmapäev" ei pruugi kunstielamusena küll olla positiivne, kuid suudab sellegipoolest vaatajat tugevalt mõjutada. Just see fakt muudabki etenduse väärtuslikuks ja kompenseerib mõned väiksemad puudujäägid.      

NO99 - "Enesetapja"

NO99 lavastuse „Enesetapja“ muudab huvitavaks ja värskendavalt mõjuvaks see, et kui muidu on NO99 üldiselt tuntud avangardse lähenemise ja eksperimenteerivate tõlgenduste poolest, siis „Enesetapja“ on jäänud truuks nii tekstile kui ajastule, mil Erdmani näidend ilmavalgust nägi. Teksti pole ümber kirjutatud ega sündmusi juurde mõeldud. Lavastus on üpris sarnane mõne hooaja tagusele farsile „Võtame uuesti!“, sest on samuti pöörase tempo, intensiivsuse ja energiaga esitatud, kuigi nii hüsteerilisi naerupahvakuid ei tekita.. Trupp esitab näidendit täie hingega ja lustides, olles emotsionaalne ja panustades igaüks omalt poolt 101%.                                                                                                                         

„Enesetapja“ räägib mehest nimega Semjon Podsekalnikov (Jörgen Liik), kes ei paista millegi erilisega silma. Lihtsalt öeldes on ta töötu luuser, kes elab oma naise Maša (Helena Pruuli) kulul. Kuid järsku otsustab ta sooritada enesetapu, millega ta suudab linnarahva tähelepanu võita. Grotesksel ja naeruväärsel kombel muutub ta rahva silmis kangelaseks. Kuna ta peagi nagunii sureb, pole tal elus enam midagi karta vaja. Julgelt kirub ta ühiskonda ja süüdistab poliitikuid. Kuid enesetapp muutub tema jaoks raskemaks väljakutseks, kui ta arvas ja sellest hakkavad hargnema pöörased ja ootamatud sündmused. Ootamatu lõpplahendus annab näidendile väga terava ja valusa moraali. Näidend on teravmeelne, sorava dialoogiga ja satiiriline. Karakterid on värvikad, igaüks võlub erineva kiiksuga. Kõik eeldused on olemas, et olla suurepärane komöödia, mida see ongi. Sellegipoolest on etenduse komistuskiviks saanud püüe lavastada sellest stiilipuhas komöödia. Kõige teravmeelsemad read on näitlejate poolt liialt pealetükkivalt välja öeldud ja jääb mulje, nagu näitlejad sunniksid publikut saalis vägisi naerma. Kui näitlejad oleks võtnud enda tegelast ja tema mõtteid tõsisemalt, oleks lavastus poole naljakam olnud.      

                                                       

Enne etenduse algust rääkis dramaturg Laur Kaunissaare, et „Enesetapja“ on mingil määral nagu ballett, kus iga liigutus on hoolega läbi mõeldud ja esitatud õigel ajal. Paraku pärsib see lavastuse orgaanilisust ja vähendab sündmuste usutavust. Näitlejate kehakeel näib liialt sarnane ja muutub seetõttu üsna kiiresti häirivaks. Kohati tundub lausa, et näitlejad on lausa oma iga žesti, mille nad käega või jalaga teevad, pähe õppinud ja lõpmatuid kordi läbi proovinud. Balletis ja ooperis selline meetod küll töötab, kuid sõnateatris mõjub see liiga teatraalselt ja võltsilt.  

                                                                                                         

Ebausutavaks ja mitte tõsiseltvõetavaks muudavad etenduse ka ülemängimine, mis on küll taotluslik, kuid siiski mitte kõige õigem meetod lavastamiseks. Lisaks kulgevad kolm tundi väga staatilise ja ühesuguse nivooga. Tempo on pidevalt laes, kuid mingil hetkel võiks anda hingamispausi nii publikule kui ka näitlejatele.                                                   

Muidu on lavastus täitsa tore ja hästi õnnestunud. Trupi tugevuseks on hea lavaline liikumine ja lauluoskus (julgus laulda ilusti, õige viisiga ja õiges helistikus).