NO99 - "Enesetapja"

NO99 lavastuse „Enesetapja“ muudab huvitavaks ja värskendavalt mõjuvaks see, et kui muidu on NO99 üldiselt tuntud avangardse lähenemise ja eksperimenteerivate tõlgenduste poolest, siis „Enesetapja“ on jäänud truuks nii tekstile kui ajastule, mil Erdmani näidend ilmavalgust nägi. Teksti pole ümber kirjutatud ega sündmusi juurde mõeldud. Lavastus on üpris sarnane mõne hooaja tagusele farsile „Võtame uuesti!“, sest on samuti pöörase tempo, intensiivsuse ja energiaga esitatud, kuigi nii hüsteerilisi naerupahvakuid ei tekita.. Trupp esitab näidendit täie hingega ja lustides, olles emotsionaalne ja panustades igaüks omalt poolt 101%.                                                                                                                         

„Enesetapja“ räägib mehest nimega Semjon Podsekalnikov (Jörgen Liik), kes ei paista millegi erilisega silma. Lihtsalt öeldes on ta töötu luuser, kes elab oma naise Maša (Helena Pruuli) kulul. Kuid järsku otsustab ta sooritada enesetapu, millega ta suudab linnarahva tähelepanu võita. Grotesksel ja naeruväärsel kombel muutub ta rahva silmis kangelaseks. Kuna ta peagi nagunii sureb, pole tal elus enam midagi karta vaja. Julgelt kirub ta ühiskonda ja süüdistab poliitikuid. Kuid enesetapp muutub tema jaoks raskemaks väljakutseks, kui ta arvas ja sellest hakkavad hargnema pöörased ja ootamatud sündmused. Ootamatu lõpplahendus annab näidendile väga terava ja valusa moraali. Näidend on teravmeelne, sorava dialoogiga ja satiiriline. Karakterid on värvikad, igaüks võlub erineva kiiksuga. Kõik eeldused on olemas, et olla suurepärane komöödia, mida see ongi. Sellegipoolest on etenduse komistuskiviks saanud püüe lavastada sellest stiilipuhas komöödia. Kõige teravmeelsemad read on näitlejate poolt liialt pealetükkivalt välja öeldud ja jääb mulje, nagu näitlejad sunniksid publikut saalis vägisi naerma. Kui näitlejad oleks võtnud enda tegelast ja tema mõtteid tõsisemalt, oleks lavastus poole naljakam olnud.      

                                                       

Enne etenduse algust rääkis dramaturg Laur Kaunissaare, et „Enesetapja“ on mingil määral nagu ballett, kus iga liigutus on hoolega läbi mõeldud ja esitatud õigel ajal. Paraku pärsib see lavastuse orgaanilisust ja vähendab sündmuste usutavust. Näitlejate kehakeel näib liialt sarnane ja muutub seetõttu üsna kiiresti häirivaks. Kohati tundub lausa, et näitlejad on lausa oma iga žesti, mille nad käega või jalaga teevad, pähe õppinud ja lõpmatuid kordi läbi proovinud. Balletis ja ooperis selline meetod küll töötab, kuid sõnateatris mõjub see liiga teatraalselt ja võltsilt.  

                                                                                                         

Ebausutavaks ja mitte tõsiseltvõetavaks muudavad etenduse ka ülemängimine, mis on küll taotluslik, kuid siiski mitte kõige õigem meetod lavastamiseks. Lisaks kulgevad kolm tundi väga staatilise ja ühesuguse nivooga. Tempo on pidevalt laes, kuid mingil hetkel võiks anda hingamispausi nii publikule kui ka näitlejatele.                                                   

Muidu on lavastus täitsa tore ja hästi õnnestunud. Trupi tugevuseks on hea lavaline liikumine ja lauluoskus (julgus laulda ilusti, õige viisiga ja õiges helistikus).