Free Range - Ballaad Maailma Heakskiitmisest

„Free Range - Ballaad Maailma Heakskiitmisest“ jääb truuks Veiko Õunpuu stiilile ja ideedele, olles lakoonilise sõnakasutusega, kunstiliste ambitsioonidega ja arutledes inimese sisemaailma ja välismaailma suhteid, selle kooskõlasid ja lahkhelisid. Kuid erinevalt „Sügisballist“ ja „Püha Tõnu Kiusamisest“, peegeldab uus film maailma optimistlikumalt ja helgemalt. Meelelahutuse alla seda filmi liigitada ei saaks, kuigi tegu on kergemini seeditavama ja lihtsama vormiga. Sellegipoolest ei saa „Free Range’i“ vaadates inimene enda aju välja lülitada ja mõelda näiteks sellest, kas ta triikraua ikka stepslist välja tõmbas. Kui keskendunult filmi jälgida, on kõik loogiliselt seletatav, jättes vaatajale õhku ja ruumi. Kohati ehk isegi liiga palju. Aga filmi põhisõnum tekitab hulganisti mõtteid ja arutlusteemasid, mida peale filmi analüüsida annab.
                                                                                             

Idee, millele film üles ehitatud on, saab pealkirja abil lihtsalt ära seletada. Selle esimene osa „free range“ ehk „vabapidamine“, mis loomade kasvatuses levinud on, saab võrdluseks tuua tänapäeva inimeluga. Inimesi ei hoita küll väevõimuga ja käeraudadega kinni, neil on lai ala, kus liikuda, kuid siiski on paljud asjad nende eest ära otsustatud. Mis kell hommikul tõusta, kuidas õigesti käituda jne. Lisaks sellele võim, kellele peab alluma ja kelle käske täita. Meenutagem Daniel Quinni romaani „Ishmael“. Seal räägib loomaaiapuuris elav ahv ühes oma monoloogis, et tema vabadus pole sugugi vähem piiratud, kui näiteks samas loomaaias töötava valvuri oma. Vahe on vaid selles, et ta saab õhtul koju. Samas on tal rohkem kohustusi ja vastutust inimeste ees, kui sel ahvil.                                                                      

Pealkirja teine osa on laenatud Bertolt Brechti samanimelisest ühiskonnairoonilisest luuletusest, mis põhimõtteliselt käsitlebki seda, kuidas eelnev vabaduse piiramine inimesi küll ahistab ja viha tekitab, kuid argus ei lase neil protestida selle vastu. Selle asemel inimesed kuuletuvad kõrgemale võimule ja kiidavad seda kõike heaks.                                                      

                                                                                                                                              
Peategelane Fred (Lauri Lagle) on noormees, keda säärane maailm ajab samuti iiveldama. Kriitikud on pidanud tema tegelast vastuoluliseks ja ärritavaks. Ta käitub vastutustundetult, liialdab alkoholiga, käitub enesekeskselt ja muutub kohati ka vägivaldseks. Vaatajal ei tasuks teda vaadelda kui kangelast või kurikaela. Tema sümpaatiat ja kangelaslikkust tema käitumises näitab pigem julgus mitte leppida tuima tiksumiga ja protestida säärase vangistuse vastu. Seda tunnet on kindlasti iga inimene tundnud, kuid enamik ei julge süsteemile vastu astuda ning kiidavad seda kõike heaks, nagu Bertolt Brechti luuletuses.                      

                                                                                                             

Kui tuua paralleele loodusega, siis on Fred nagu lind. Ta teekond lookleb sihitult siia-sinna, ta võtab, mida vajab ja kui ta hakkab tundma end ahistatuna, siis ta lihtsalt põgeneb. Põhjus, miks ta kirjutada soovib, ongi ehk üks tema vahenditest eskapismiks. Põgeneda ebaõnnestunud maailmast, et ehitada endale läbi kunsti uus ja täiuslikum maailm. Samas pole see jäädavalt võimalik, sest varem või hiljem koputavad tema õlale kohustused ühiskonna ja teda ümbritsevate inimeste poolt. Nagu näiteks tema lapseootel tüdruk Susanna (Jaanika Arum), äi (Roman Baskin) ja kasvõi ülemus tööobjektilt (Meelis Rämmeld). Kõik nad pakuvad Fredile erinevaid võimalusi elus hakkamasaamiseks, kuid ükski neist valikutest ei tundu talle õige.                                                                                                          

Susanna (Jaanika Arum) on Fredi valikute ja elustiili suhtes üsna neutraalne. Teda ei häiri, et Fred peale töölt vallandamist otsustab kirjandusele pühenduda, kuid samas ei kiida seda heaks ja ei julgusta ka. Noore inimesena on talle rahast olulisem armastuse- ja lähedusetunne. Samas Fredi äia (Roman Baskin) teeb selline olukord murelikuks ja leiab, et riimidega Fred oma naist ja last ära ei toida. Juba tema uhke ja moodsalt sisustatud maja näitab tema materialistlikku mentaliteeti. Selles maailmas on ta pigem käskude jagaja, kui ori, kuid tema hullusehoos naine (Rita Raave), pisut ajaliselt kohmakalt seatud stseenis paljastab sellise eluviisi düsfunktsionaalsuse. Ent ärilise mõtlejana pakub ta Fredile oma romaaniga kiirteed rikkuse ja kuulsuseni, kuid Fred peab seda prostituudilikuks viisiks ja püüab jätkata oma tee leidmist.
                                                                                                                             

Fred ei otsusta siiski töötuks jääda ja asub tööle tõstukijuhina. Sellest on näha, et temas on siiski säilinud tahe tööd teha ja vastutust võtta. Kuid pikapeale hakkab Fredi ikkagi häirima allumine ülemusele (Meelis Rämmeld) ning ta ei otsusta oma tööd enam tõsiselt võtta, kuni ta lõpuks sellest täielikult loobub.      

                                                                        

Fredi boheemlaslik isa (Peeter Volkonski) on justkui vastandiks Fredi äia (Roman Baskin) tegelasele. Ta elab küll vaesemates tingimustes, antiikmööbli asemel ümbritsevad teda raamatuvirnad, kuid ta vaim paistab kõvasti elutervema ja rikkamana välja. Seda on näha ka Fredi emas (Anne Türnpu). Fredi isa on talle nagu psühholoogiks. Fred saab talle oma mõtteid ja muresid pihtida, ilma et isa teda milleski hukka mõistaks. Tema nõuanded Fredile on filosoofilised, poeetiliselt illustreeritud ja julgustavad.       

                                                           

Sõprade seltskonnas on Fred nagu suures lindude parves. Üheskoos toimub sihitu tuigerdamine ja minnalaskmine. Samas ei saa seda tõeliseks sõpruseks nimetada, sest toetust ega abi Fred neilt ei saa ja olulisi vestlusi nende vahel ei toimu. Neid seob vaid alkohol. Alkoholisõltuvust Fredil pole, pigem on joobes olek talle üheks vahendiks pageda maailma ja iseenda painete eest. Ja tema sõprade seltskond selleks, et üksindust eemale tõrjuda.     

                  

Kogu filmi jooksul kohtub Fred nende inimestega, püüdes korrastada oma segipaisatud mõttemaailma. Lõpuks otsustab Fred, nagu ta isagi võtta tänavalt üles teksatagi, panna see selga ja asuda täitma ühiskonnapoolseid kohustusi. Ehk siis jääda kokku oma tüdruksõbraga ja jätkata samas ka loominguga, mis sest, et kitsamates tingimustes.

               

Loo moraal võikski olla ehk see, et maailmalt ei pea nõudma palju ja vastutada tasub vaid  nende ja selles eest, millest inimene päriselt hoolib. Sajaprotsendiline vabadus jääb siiski külmaks ja ükskõikseks ning sellest ei võrsu midagi. Seepärast ei tasugi selle vastu protestida, vaid leida oma tee ja see heaks kiita. Nagu Veiko Õunpuu ise ütleb: „Elades oma elu vähenõudlikult, märgates argises salapära, on võimalik elu heaks kiita.“    

                                            

Nii „Free Range’i“ kui ka teiste Veiko Õunpuu filmide puhul on huvitav uurida, millest see koosneb ja mis tundeid ta tekitab. „Free Range“ peegeldab põhiliselt jõuetut pettumust ühiskonna vastu ja soovi põgeneda. See film ongi võrreldav ballaadiga nii oma poeetilisuse poolest, aga ka seetõttu, et muusikal on filmis suur tähtsus. Selle abil kantakse sujuvalt edasi tegelaste emotsioone ja unistusi, seda nii meloodilises kui ka lüürilises kontekstis. Vaatajale võib see mõjuda filmi jooksul nii ilusa, valusa ja kohati ka humoorikana, kuid pikatoimeliselt optimistliku ja inspireerivana.

"Et vastumeelt on viletsus ja häda, 
Siis ka mu kunst on lennutu ja loid.
Ent kuigi tean, et te maailm on mäda, 
On selle päralt minu poolehoid."

Bertolt Brecht "Ballaad maailma heakskiitmisest" (1932)