VAT Teater - "Netis sündinud"

VAT Teatri etenduse „Netis sündinud“ esimeseks tugevuseks ja ka nõrkuseks on sihtgrupikesksus. Etendus keskendub peamiselt tänapäeva noortele, kelle oluliseks osaks igapäevaelus on internet. Või kes lausa elavad seal, nagu etenduse avamonoloogis öeldakse. Vanemaid põlvkondi see ehk nii väga ei kõnetagi, kuigi üha enam on märgata, kuidas isegi soliidses eas inimesed võtavad igal vabal hetkel oma nutitelefoni või tahvelarvuti välja, et vaadata, kes tema pilti Facebookis laikinud on. Kuid etenduse külastamist ei pea kindlasti keegi kahetsema, sest etendus on korraga nii humoorikas ja meelelahutuslik, aga ka hariv ja aktuaalne. 

Internetiga kaasnevatele probleemidele on lähenetud küllaltki huvitaval ja uudsel moel. Nimelt on dramaturg Kristiina Jalasto kirjutanud selle näidendi küllaltki neutraalsest vaatepunktist ega pole võtnud eesmärgiks tänapäeva noori naeruvääristada või parodeerida. Pigem taotleb ta koos lavastaja Margo Tederi ja näitlejatetrupiga, kuhu kuuluvad Katariina Ratassepp, Kristiina-Hortensia Port, Ago Soots, Meelis Põdersoo ja Martin Kõiv, eesmärgi poole näidata noori ausalt, liialdusteta ja kedagi süüdistamata. Samuti ei suhtuta internetti pimeda vaenulikkusega, vaid soovitatakse seda kasutades olla ettevaatlik, vastutustundlik ja suhtuda lugupidamisega teiste vastu, nagu Ago Soots ka ühes oma monoloogis ütleb, kehastades ranget, kuid kombekaks jäävat matemaatikaõpetajat. 

Internetis suhtlemine on laval nutikalt lahendatud. Keset lava on valge ala, kuhu astudes kaotavad näitlejad omavahel silmside ja jätkavad suhtlemist papist tehtud emotikoonide abil, mida seinalt võetakse kogu pooleteise tunni jooksul, kuni need lõpuks otsa saavad. Koomilisena mõjuvad ka vestlused, kus kasutatakse kirjalikke lühendeid „ns“ (niisama), „kle“ (kuule), „WTF?“(what the fuck?), „LOL“ (laughing out loud) jne.

Kuigi suur osa etendusest kõnetab teismelisi, näitab see ka vanemate ja vanavanemate äpardumisi internetis. Näiteks Sandra ema (Kristiina-Hortensia Port) kuritarvitab oma tütre (Katariina Ratassepp) privaatsust Facebookis. Lisaks laseb Miku vanaema (Katariina Ratassepp) end haneks tõmmata libekeelsel võrgutajal Alejandro666-l (Martin Kõiv), kes avaldab talle armastust, kuigi tegelikult petab talt vaid raha välja.

Peale etendust jäävad kummitama paljud slängisõnad, nagu „telo“ (telefon), „yolo“ („you only live once“) ja ka müstiline „swag“, mis on laialt levinud Ameerika hiphopkultuuris ja peaks algselt tähendama seda, kui lahedalt või isikupäraselt inimene ennast representeerib. Sellesse sõnasse vaenulikumalt ja tüdimusega suhtuvad inimesed on pööranud selle hiljem ka ümber, et lühendada lauseid „Secretly We Are Gay,“ või „Something We All Get tired of hearing.“

Kuigi internet põhjustab etenduse jooksul noortega palju pahandusi, suhtub kokkuvõttes etendus neisse noortesse lootusrikkalt ja usuga, et neist kasvavad kunagi viisakad ja normaalsed inimesed. Samas noorte käitumine teatrisaalis räägib sellele vastu, sest isegi etenduse ajal kiirgab saalis nutitelefonide valgus, mis rikub teiste vaatajate teatrielamust. Rääkimata massilisest saalist lahkumisest viis minutit enne etenduse lõppu. Ent ütlust „Tänapäeva noorus on hukas,“ päris tõsiselt ei maksa võtta, sest igat noort inimest on üleskasvamisel mingi õel väline jõud ahistanud, olgu selleks kas Nõukogude võim, uimastid või vägivaldsed arvutimängud. Enamik inimestes on siiski aja jooksul toimunud isiksuse areng, mille abil on ta suutnud normaalseks inimeseks sirguda, kes suudab ühiskonnas edukalt ja iseseisvalt toimida.

Ugala Teater - "Bassein (vett ei ole)"

Mark Ravenhill on oma näidendiga „Bassein (vett ei ole)“ lavastaja ja näitlejad väga keerulisse olukorda seadnud. Kuna näidend on suures osas jutustavas vormis ning traditsioonilised stseenid puuduvad, nõuab palju nuputamist, kuidas hoida publikut saalis keskendunutena ja hoida etendus huvipakkuvana. Võib olla töötaks see lugu, mida näitlejad jutustavad, paremini filmi või romaanina, sest iseenesest on näidend sisutihe ja pungil põnevaid ning pöördelisi sündmusi, mis kulgevad tempokalt. Ühelt poolt on lavastaja Sander Pukk tubli olnud, et ta on originaaltekstile truuks jäänud, kuid siiski oleks huvitavam ja lustlikum olnud, kui sündmused oleksid stseenideks ümber kirjutatud ja laval ette mängitud. Jutustavast stiilist hoolimata kasutatakse etenduses palju originaalseid füüsilisi lahendusi, tänu millele ei muutu etendus liiga staatiliseks. Umbes 40e protsendi osas saab etendust liigitada füüsilise teatri alla. 

                                                                                                                                        

Näitlejate kvintett, kuhu kuuluvad Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Martin Mill, Meelis Rämmeld ja  Tarvo Vridolin, mängivad kunstnike seltskonda, kes on näitlejatena küll erinevatest põlvkondadest ja erinevate natuuridega, kuid laval oskavad nad väga veenvalt mängida ühist kampa, kes jagavad samu maailmavaateid ja väärtusi.        

                                                                                                                                     

Etendus algab peale sellest, kuidas nende kuues sõber on kunstnikuna edukaks saanud ja ostnud endale basseini. Bassein sümboliseerib etenduse vältel rohkelt erinevaid väärtusi - rikkust, edukust ja õnne. Kuid ka tühjusetunnet, võltslikkust ja surma. Näiteks saab bassein saatuslikuks kuuendale tegelasele, kes sinna purjus peaga hüppab ja haiglasse satub, sest basseinis polnud vett.   Ajal, mil kuues sõber haiglas traagilises seisundis viibib, esitab etendus vaatajale palju küsimusi. Näiteks, kas on eetiline oma sõbra õnnetusest inspireerituna luua kunsti ja selle läbi edukaks saata? Romantiline müüt on ju läbi aegade olnud, et tõeline kunst sünnib kannatustest. Kui kunsti läbi aegade vaadelda, vastab see suures osas tõele. Näiteks Irving Stone’i  „Elujanus“, kus van Goghi sõber keeldub noorkunstnikule söögiraha laenamast, sest muidu kaob tal tahe ja inspiratsioon maalida ning saab oma rahulolu ja täis kõhu ohvriks. Ka paljud kirjandusteosed, nende hulgas Shakespeare’i „Romeo & Julia“, poleks saanud klassikaks ilma traagilise lõputa. Ning iga muusikapala, mis inimese tagumikku hööritama ei pane, muudab inimese melanhoolseks ja toob mõnikord pisaragi silma.                                                                                                                                                           

Samas ei mõju etendus hetkekski muserdavalt. Ka kõige traagilisemaid sündmusi osatakse vürtsitada musta huumoriga. Samuti leidub etenduses palju ilusaid ja hingeminevaid hetki, mis räägivad elust, armastusest ja sõprusest, aga ka üksindusest ning igatsusest. Ka lõpp on väga helge, millega jääb tervest etendust positiivne mulje.                                                                                                             

Etendust „Bassein (vett ei ole)“ võib pidada heaks versiooniks Von Krahli „Puhastatud/4.48 Psühhoosist“, sest mõlemad etendused hõlmavad endas teemasid, nagu depressioon, narkootikumid ja surm, kuid Ugala teatri etendus suunab inimesi ellu optimistlikumalt suhtuma ja annab vaatajale  positiivset eluenergiat, mitte ei võta seda ära.