VAT Teatri etenduse
„Netis sündinud“ esimeseks tugevuseks ja ka nõrkuseks on sihtgrupikesksus.
Etendus keskendub peamiselt tänapäeva noortele, kelle oluliseks osaks
igapäevaelus on internet. Või kes lausa elavad seal, nagu etenduse
avamonoloogis öeldakse. Vanemaid põlvkondi see ehk nii väga ei kõnetagi, kuigi üha
enam on märgata, kuidas isegi soliidses eas inimesed võtavad igal vabal hetkel
oma nutitelefoni või tahvelarvuti välja, et vaadata, kes tema pilti Facebookis
laikinud on. Kuid etenduse külastamist ei pea kindlasti keegi kahetsema, sest
etendus on korraga nii humoorikas ja meelelahutuslik, aga ka hariv ja aktuaalne.
Internetiga
kaasnevatele probleemidele on lähenetud küllaltki huvitaval ja uudsel moel.
Nimelt on dramaturg Kristiina Jalasto kirjutanud selle näidendi küllaltki
neutraalsest vaatepunktist ega pole võtnud eesmärgiks tänapäeva noori
naeruvääristada või parodeerida. Pigem taotleb ta koos lavastaja Margo Tederi
ja näitlejatetrupiga, kuhu kuuluvad Katariina Ratassepp,
Kristiina-Hortensia Port, Ago Soots, Meelis Põdersoo ja Martin Kõiv, eesmärgi
poole näidata noori ausalt, liialdusteta ja kedagi süüdistamata. Samuti ei
suhtuta internetti pimeda vaenulikkusega, vaid soovitatakse seda kasutades olla
ettevaatlik, vastutustundlik ja suhtuda lugupidamisega teiste vastu, nagu Ago
Soots ka ühes oma monoloogis ütleb, kehastades ranget, kuid kombekaks jäävat matemaatikaõpetajat.
Internetis suhtlemine
on laval nutikalt lahendatud. Keset lava on valge ala, kuhu astudes kaotavad
näitlejad omavahel silmside ja jätkavad suhtlemist papist tehtud emotikoonide
abil, mida seinalt võetakse kogu pooleteise tunni jooksul, kuni need lõpuks
otsa saavad. Koomilisena mõjuvad ka vestlused, kus kasutatakse kirjalikke
lühendeid „ns“ (niisama), „kle“ (kuule), „WTF?“(what the fuck?), „LOL“ (laughing out loud) jne.
Kuigi suur osa
etendusest kõnetab teismelisi, näitab see ka vanemate ja vanavanemate
äpardumisi internetis. Näiteks Sandra ema (Kristiina-Hortensia Port)
kuritarvitab oma tütre (Katariina Ratassepp) privaatsust Facebookis. Lisaks
laseb Miku vanaema (Katariina Ratassepp) end haneks tõmmata libekeelsel
võrgutajal Alejandro666-l (Martin Kõiv), kes avaldab talle armastust, kuigi
tegelikult petab talt vaid raha välja.
Peale etendust jäävad
kummitama paljud slängisõnad, nagu „telo“ (telefon), „yolo“ („you only live once“) ja ka müstiline „swag“, mis on laialt levinud Ameerika hiphopkultuuris ja peaks
algselt tähendama seda, kui lahedalt või isikupäraselt inimene ennast
representeerib. Sellesse sõnasse vaenulikumalt ja tüdimusega suhtuvad inimesed
on pööranud selle hiljem ka ümber, et lühendada lauseid „Secretly We Are Gay,“ või „Something
We All Get tired of hearing.“
Kuigi internet
põhjustab etenduse jooksul noortega palju pahandusi, suhtub kokkuvõttes etendus
neisse noortesse lootusrikkalt ja usuga, et neist kasvavad kunagi viisakad ja
normaalsed inimesed. Samas noorte käitumine teatrisaalis räägib sellele vastu,
sest isegi etenduse ajal kiirgab saalis nutitelefonide valgus, mis rikub teiste
vaatajate teatrielamust. Rääkimata massilisest saalist lahkumisest viis minutit
enne etenduse lõppu. Ent ütlust „Tänapäeva noorus on hukas,“ päris tõsiselt ei
maksa võtta, sest igat noort inimest on üleskasvamisel mingi õel väline jõud
ahistanud, olgu selleks kas Nõukogude võim, uimastid või vägivaldsed
arvutimängud. Enamik inimestes on siiski aja jooksul toimunud isiksuse areng,
mille abil on ta suutnud normaalseks inimeseks sirguda, kes suudab ühiskonnas
edukalt ja iseseisvalt toimida.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar