Ugala Teater - "Bassein (vett ei ole)"

Mark Ravenhill on oma näidendiga „Bassein (vett ei ole)“ lavastaja ja näitlejad väga keerulisse olukorda seadnud. Kuna näidend on suures osas jutustavas vormis ning traditsioonilised stseenid puuduvad, nõuab palju nuputamist, kuidas hoida publikut saalis keskendunutena ja hoida etendus huvipakkuvana. Võib olla töötaks see lugu, mida näitlejad jutustavad, paremini filmi või romaanina, sest iseenesest on näidend sisutihe ja pungil põnevaid ning pöördelisi sündmusi, mis kulgevad tempokalt. Ühelt poolt on lavastaja Sander Pukk tubli olnud, et ta on originaaltekstile truuks jäänud, kuid siiski oleks huvitavam ja lustlikum olnud, kui sündmused oleksid stseenideks ümber kirjutatud ja laval ette mängitud. Jutustavast stiilist hoolimata kasutatakse etenduses palju originaalseid füüsilisi lahendusi, tänu millele ei muutu etendus liiga staatiliseks. Umbes 40e protsendi osas saab etendust liigitada füüsilise teatri alla. 

                                                                                                                                        

Näitlejate kvintett, kuhu kuuluvad Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Martin Mill, Meelis Rämmeld ja  Tarvo Vridolin, mängivad kunstnike seltskonda, kes on näitlejatena küll erinevatest põlvkondadest ja erinevate natuuridega, kuid laval oskavad nad väga veenvalt mängida ühist kampa, kes jagavad samu maailmavaateid ja väärtusi.        

                                                                                                                                     

Etendus algab peale sellest, kuidas nende kuues sõber on kunstnikuna edukaks saanud ja ostnud endale basseini. Bassein sümboliseerib etenduse vältel rohkelt erinevaid väärtusi - rikkust, edukust ja õnne. Kuid ka tühjusetunnet, võltslikkust ja surma. Näiteks saab bassein saatuslikuks kuuendale tegelasele, kes sinna purjus peaga hüppab ja haiglasse satub, sest basseinis polnud vett.   Ajal, mil kuues sõber haiglas traagilises seisundis viibib, esitab etendus vaatajale palju küsimusi. Näiteks, kas on eetiline oma sõbra õnnetusest inspireerituna luua kunsti ja selle läbi edukaks saata? Romantiline müüt on ju läbi aegade olnud, et tõeline kunst sünnib kannatustest. Kui kunsti läbi aegade vaadelda, vastab see suures osas tõele. Näiteks Irving Stone’i  „Elujanus“, kus van Goghi sõber keeldub noorkunstnikule söögiraha laenamast, sest muidu kaob tal tahe ja inspiratsioon maalida ning saab oma rahulolu ja täis kõhu ohvriks. Ka paljud kirjandusteosed, nende hulgas Shakespeare’i „Romeo & Julia“, poleks saanud klassikaks ilma traagilise lõputa. Ning iga muusikapala, mis inimese tagumikku hööritama ei pane, muudab inimese melanhoolseks ja toob mõnikord pisaragi silma.                                                                                                                                                           

Samas ei mõju etendus hetkekski muserdavalt. Ka kõige traagilisemaid sündmusi osatakse vürtsitada musta huumoriga. Samuti leidub etenduses palju ilusaid ja hingeminevaid hetki, mis räägivad elust, armastusest ja sõprusest, aga ka üksindusest ning igatsusest. Ka lõpp on väga helge, millega jääb tervest etendust positiivne mulje.                                                                                                             

Etendust „Bassein (vett ei ole)“ võib pidada heaks versiooniks Von Krahli „Puhastatud/4.48 Psühhoosist“, sest mõlemad etendused hõlmavad endas teemasid, nagu depressioon, narkootikumid ja surm, kuid Ugala teatri etendus suunab inimesi ellu optimistlikumalt suhtuma ja annab vaatajale  positiivset eluenergiat, mitte ei võta seda ära.