NO99 - "Kadunud sõbra juhtum"

NO99 etendus „Kadunud sõbra juhtum“ algab lühifilmiga „Kaevur“, mis on üpris sarnane 21. sajandi tüüpilistele eesti mängufilmidele. Rohmakas kaameratöö, melanhoolne muusika ja vihmane maantee. Samas piinlike vaikusmomente ei teki, sest sombusele atmosfäärile lisandub Mirtel Pohla, kes loeb mahedahäälselt ette „Narcissuse ja Echo“ lugu. See aitab muuta tervikpildi rahustavaks ja lausa meditatsioonile sarnanevaks. Paraku sunnitakse vaatajal meditatsioonist väljuda, kui NO99 trupp on jõudnud kaevurite ööbimispaika, millele järgneb ülearune arutlus teemal, kuidas valmistuda ette „Kadunud sõbra juhtumiks“, mida vaatajad samal õhtul vaatama on tulnud. See rikub teatrimaagiat ja mõjub sarnasena ämblikmehele, kes vabatahtlikult võtaks rahva ees oma maski maha. Film muutub põnevamaks, kui trupp on sõitmas alla kaevandusse. Lifti astub viimasel hetkel kaevur (Lauri Lagle), kes oma nägu varjates ja vähe rääkides loob ohtliku meeleolu. Trupp jääb kaevandusse jõudes uudistama ümbruskonda, samal ajal kui kiire sammuga kaevur kuhugi ära kaob. Siit tulebki välja esimene sõpruse aspekt. Kuigi nelik ei tunne kaevurit ja pole isegi ta nägu näinud, saab teda sõbraks pidada, sest tema on ainus, kelle abil nad kaevanduses orienteeruda suudavad ja oskab neid tagasi maa peale aidata. Algab „Kadunud sõbra juhtum“.                               

Lavastuse žanrit on nimetatud „unenäoks“, mis sobibki kõige paremini etendust iseloomustama. Väga täpselt on esile toodud sürrealistliku kunsti tunnusjooned, milleks ongi esmalt unenäolisus, aga ka salapära, kummalisus, ootamatused, värvikus ja maitsekalt kujundatud seosetus, mis ei kaldu ajuvabadusele ega liigsele groteskile. Etendusele annab olulise väärtuse ka see, et isegi seosetutes olukordades on osatud selgelt esile tuua etendust kandvad sõnumid ja mõtted, mida sõprusest ja armastusest vaatajale edastatakse. Erinevate multimeedia vormide kasutamine, nagu näiteks video, muusika ja intervjuud, millega käivad kaasas ka poeetilisus ja filosoofilised mõtisklused, muudavad etenduse värvikirevaks ja mänguliseks.       
                                                                                                                 
Etendus algab sellest, kui Von Orlock (Rasmus Kaljujärv) asub kirjeldama oma armuvalusid väga poeetiliselt ja mõttetihedalt ning tema sõber Vikont Rainer (Gert Raudsepp) püüab teda lohutada ja veenda eluga edasi minema. Siit tuleb välja teine sõpruse tunnus, mis oli kirjas ka juba NO99 kodulehe tutvustavas tekstis. Nimelt fakt, et kui armastus on käsk, siis sõprus on vaba valik. Ehk siis see, et sõbraks võid pidada keda tahes ja eemalolek ei vähenda sõpruse väärtust. Samas armastuse puhul kehtib vana ütlus, et südant ei saa sundida ja kaotatud armastusest on raskem üle saada. Peagi kaob ka Von Orlock, kuid Vikont Rainer ei ela seda kaotust nii valuliselt läbi, nagu Von Orlock enda armastuse kaotamist. Pigem on see rahumeelne igatsus, kuid mitte traagiline, sest sõbra kadumine ei tähenda sõpruse lõppu.                        

Poeetiliste kannatustele pakuvad värskendavat vaheldust kaevuri (Lauri Lagle) ilmumised, kes seltskonna juurest oma kruvile järgi tuleb, küsib juua ja „Rooside sõtta“ osalema kutsub. Tulles kõrgelt ülevalt ja kandes endas jätkuvalt ohtliku meeleolu, mõjub see tegelaskuju hirmuäratavana, aga samas ka koomilisena. Kuid võttes kiivri maha ja andes intervjuud oma tööst, muutub ta aina loomulikumaks ja inimlikumaks. See intervjuu ongi ehk etenduse kõige soojem ja heasüdamlikum osa. Kaevur räägib oma tööst väga lihtsate sõnadega, olles äärmiselt siiras ja armas.                                                                                                                             

Suurepärase töö on näidendi autorina teinud Taavi Eelmaa. Oluline osa näidendi tekstist on äärmiselt keeruline ja mitmekülgne, olles ühelt poolt paljumõtteline, samas ka ilus, poeetiline ja retooriliselt võluv. Ka etenduse trupp on tunnistanud, et pika aja prooviperioodist moodustas selle teksti lahtimuukimine.                                                                                          

Paraku pole saanud Juhan Ulfsak lavastajana läbi ilma tüütuseni avangardses teatris kasutatud elementideta, milleks on kinoekraan ja lavasuits. Samas saab seekord selles osas silma kinni pigistada, sest ta on koos NO99-ga teinud suure sammu edasi eelnevate lavastustega võrreldes, olles elujaatavam, ilusam ja positiivset energiat andev ning olles minimaalne roppuste ja labasuste poolest.