VAT Teater - "Sokrates"

VAT Teater toob oma etendusega „Sokrates“ selgelt esile enda suurimad väärtused, millele nad oma töödes juba aastaid toetunud on. Samas vanad väärtused ei vähenda lavastuse uudsust ja värskust ega takista neid võtmast uusi suundi, mida on ka „Sokrateses“ näha.  

Esimeseks väärtuseks on suurepärane ruumikasutus- ja tunnetus. VAT Teatri saal on küll väike, kuid tavalise publiku ja lavakoha ümberpööramise abil on suudetud kujundada lihtne, kuid veenev vanakreeka miljöö. Trepp on kaetud beežika riidekattega ja sellest piisab. Ainult screensaver’it meenutavad Sokratese nimetähed, mis vilguvad pidevalt, on ülearused.                                                                               

Säravaima osa teeb kahtlemata Raivo Trass Sokratesena. Ta on teistest tegelastest tagasihoidlikum ja vaiksem, kuid lavale astudes valitseb ta kogu ruumi. Raivo Trass annab nii oma silmade, kehakeele, kõne kui ka iseloomuga edasi Sokratese olemust, milleks on lapselik siirus, armastus rahu vastu, omakasupüüdmatus ja leppimine traagilise saatusega. Filosoofilised mõtisklused, mida Raivo Trass esitab, mõjuvad rahustavalt ja harmooniliselt tormakamate stseenide vahel.     

Oluline roll on ka Margo Tederil, kes vanakreeka valitseja Anytosena Sokratese kohtusse kaebab ja kelle süüdistuste tagajärjel Sokrates ka hukatakse. Margo Tederi kehastatud tegelaskuju on jõhker ja sadistlik ning absoluutne vastand Sokratesele. Samas pole Anytose tegelaskuju liialt tõsiselt võetav ega mõju ärritavalt. Kogu etenduse jooksul naeruväärsetesse olukordadesse sattudes ja käitudes oma iseloomule sobimatult, muutub ta tükk maad inimlikumaks ja sümpaatsemaks. Ülejäänud nelikule (Katariina Unt, Katariina Ratassepp, Tanel Saar ja Ago Soots) jäävad erinevad kõrvalosad, mis aitavad muuta etenduse värvikaks ja mänguliseks. Väga hästi on õnnestunud näiteks Katariina Undi tegelaskujud kohtuniku ja Anytose pojana. Nagu ka Ago Soots Platonina. Sellest tulebki välja VAT Teatri teine väärtus, milleks on suurepärane ansamblitunnetus. Kuigi solistiks on kindlasti Raivo Trass, on siiski suur olulisus ka ülejäänud viiel näitlejal. Igal näitlejal on laval oma ülesanne ning logelemiseks aega ei jagu. Kõik kuus näitlejat töötavad ühtse meeskonnana, et etendus oleks kvaliteetne ja mõjuv.      

Pingeliseks kohtudraamaks „Sokrates“ paraku ei kujune, sest Sokratese tegelaskuju on liialt rahumeelne ja leppiv ning Anytose võitlusvaim jällegi liiga tugev ja hukatuslik. Ka kogu vanakreeka valitsus leidis, et tema õpetamismeetodid kutsusid noortes esile skepsise ja lugupidamatuse ning polise poolt tunnustatud jumalate salgamise. Sokratesel avaneb isegi võimalus põgeneda, millest ta keeldub. Selle asemel joob ta mürgikarika tilgatuks ja sureb. Lõpp on küll lihtne ja ettearvatav, kuid etendust vürtsitavad pigem sündmused vanakreeka ajast. Leidub nii humoorikamaid kui ka kurvemaid seiku. Igavustunnet ei teki kindlasti, kuid sündmuste järjekord võiks olla balanseeritum ja loogilisem.                                                            

Ehkki „Sokrates“ on tõsisemat masti etendus, ei võta näitlejad seda liiga tõsiselt. Siit tulevad ka kolmas ja neljas VAT Teatri väärtus – oskus olla humoorikas ja teravmeelne ka tõsisematel hetkedel ning tajuda hea ja halva huumori piiri. Näiteks teist vaatust avav lõbumajastseen oleks võinud kukkuda välja labase laadatsirkusena, kuid lavastaja Aare Toikka oskas stseeni säilitada korraga nii pööraselt naljakana kui ka teravmeelse ja asjakohase situatsioonikoomikana.                                                                                                                    

VAT Teater väärib kiitust just selle tõttu, et nad oskavad säilitada oma kindlat stiili, aga ei jää sellesse kinni, tekitades vaatajas de ja vu effekti. „Sokrates“ on lustlik, nagu eelnevadki Aare Toikka lavastused (nt. „Faust“, „Hea, paha ja inetu“), kuid samas ei häbene ega karda olla tõsisem, mõtlikum ja ilusam.