Rahvusooper Estonia - "Modigliani - neetud kunstnik"

Toomas Eduri ballett Tauno Aintsi muusikale „Modigliani – neetud kunstnik“ on iseenesest üsna tüüpiline lugu noorest ja andekast kunstnikust, kelle loomingut tema eluajal hinnata ei osatud, lõpetades kunstniku varajase surmaga. Modiglianit näidatakse ausalt, koos nii tema vooruste kui ka pahedega, milleks olid alkohol, narkootikumid ja üldse lõdvad elukombed. Sellegipoolest suudab peategelane muutuda vaatajale sümpaatseks ja võluvaks nii, et vaataja hakkab talle kaasa elama. Kuid selles etenduses polegi ehk süžee areng kõige olulisem. Tähtsamal kohal on pigem see, millisesse vormi see lugu valatud on. Muusika, koreograafia, lavastusstiil ja kunstnikutöö moodustavad koos lummava koosluse, mis annavad kokku väga esteetilise ja emotsionaalselt mõjuva tervikpildi.                                                        

Kui lavakardin esmalt avaneb, laiub vaade Montparnasse’i tänavakohvikule, kus liigub ringi kõiksugu inimtüüpe. Hiljem on laval hiigelsuured maalingud. Lavakujundus mõjub väga usutavalt ja annab etendusele vägagi veenva ja õdusa atmosfääri 20. sajandi alguse Pariisist. On näha, et kunstnik Liina Keevallik on viitsinud lava kujundamisega vaeva näha, mitte pole läinud lihtsama vastupanu teed, milleks on laia kinoekraani kasutamine, mida 21. sajandi teatris juba äratüütamiseni palju ette tuleb.                                                                           

Etenduse trumbiks on kahtlemata Tauno Aintsi muusika, mis on võrratult kaunis, suurepärase orkestratsiooniga, üllatuslik ja mitmekesine, sulades ülejäänud etendusega perfektselt kokku ja andes orginaalsel moel edasi tegelaste emotsioone ja loo arengut. Muusika mõjub väga orgaaniliselt, siiralt ja traagiliselt forsseerimata. Kaunimateks hetkedeks ongi ehk kõige traagilisemad kohad. Muusika on lausa nii hea, et vahepeal on raske uskudagi, et tegu on eesti heliloojaga. Kriitikud võivad ehk nuriseda, et muusikas pole piisavalt uudsust, kuid on kiiduväärt, et Tauno Aints on julgenud luua midagi nii ilusat. Suur kiitus orkestrile ja dirigent Risto Joostile väga täpse, heakõlalise ja paindliku musitseerimise eest. 

Meeldejäävalt mõjub ka koreograafia, mis on julge, mänguline ja fantaasiarikas. Näitena võib tuua unenäolise stseeni esimesest vaatusest, kus Modigliani portreedest astuvad välja kõik naised, keda ta elu jooksul maalinud on. Tants  ja mäng peeglitega suudab mõjuda vaatajalegi pisut hüpnotiseerivalt ja psühhedeelselt. Teise vaatuse üheks parimaks hetkeks on kahtlemata bordellistseen. Kuigi kõigil tegelastel jäävad riided selga, muudavad koreograafia ja muusika selle stseeni väga erootilseks, säilitades siiski kunstiväärtuslikkuse.                         

Anatoli Arhangelski nimiosalisena jäi meelde meisterliku tantsutehnika ja veenvate karakterimuutuste edasiandjana. Muljetavaldavad olid kõik rühmatantsud, mis andsid veenvalt edasi 20. sajandi alguse meeleolusid.                                                               „

Modigliani – neetud kunstnik“ on üks neist ballettidest, mida peaks iga eesti kunsti vastu huvi tundev inimene nägema ja mida võib uhkusega esitleda ka rahvusvahelistel lauvalaudadel.                                                                         

Von Krahl "Puhastatud/ 4.48 Psühhoos"

Kui eelmisel hooajal tundus, et Von Krahl liigub intelligentsema ja peenema suuna poole (repertuaari kuulusid utoopiline ja ilukirjanduseta tuleviku ühiskonda ennustav „Sinihabe“, esteetiline Artur Alliksaare luulel põhinev „Õhtute kollane tolm“, teravmeelne psühholoogiline thriller „Bloody Mary“ ja tehnoloogiliselt üleküllastunud maailma näitav „Simulaakrum“), siis Sarah Kane’i näidendi põhjal, Juhan Ulfsaki poolt lavastatud „Puhastatud/ 4.48 Psühhoos“ jätab jällegi mulje, et trupp on tagasi oma vanades traditsioonides, mis pärinevad üleeelmisest hooajast. „Puhastatud“, kui teatriõhtu esimene osa, sisaldab endas Von Krahlile omaseid elemente, nagu lai kinoekraan, prožektorinuppudega klõbistamine, röökimine, ropendamine ja nartsissistlik vajadus publikule oma paljast ihu näidata. „Idiootide“ puhul, mida Juhan Ulfsak ise tunnistabki kui triloogia esimest osa, see šokiteraapia töötas, suutis vaimselt läbi raputada, vabastas ja isegi ergutas. Siin lavastuses see paraku enam ei tööta. Kuigi Von Krahli prioriteediks on olla avangardne, hüljates klassikalise teatri traditsioone, peaksid nad ka enda tavasid hülgama ja uusi suundi võtma. Paraku nende uuslavastuses seda näha ei ole. Kogu narratiiv on niivõrd segi paisatud, et ei teagi, kas tuleb lasta end näitlejate tõmblemisest hüpnotiseerida või püüda esitatavas tekstirägastikus mingit allegooriat leida. Kui „Idiootide“ puhul toimis see meetod kaasahaaravalt, siis selles etenduses on see eemaletõukav.  

      

Etenduse muudab raskesti jälgitavaks ka see, et lavastaja Juhan Ulfsak on püüdnud ühe korraga liiga palju öelda. Abstraktne stiil üritab jätta küll vaatajale mõtlemisruumi, aga etenduse eklektilisus jällegi takistab seda. Kava, mis on täis erinevaid artikleid ja luuletusi, pakub iseenesest huvitavat lugemist. Samas, kui üritada nende tekstide ja etenduse vahel dialoogi luua, tekib küsimus, mida etendus siiski öelda üritab? Seda, et 90ndatel oli nõme üles kasvada ja popkultuur rikkus noored ära? Või et tehnoloogia tulek rikkus inimeste vahelisi suhteid? Nende vahele jäävad sketšid soovahetusoperatsioonidest, inimsuhetest, psühhiaatritest jne. Näidend on tekstiliselt kohati isegi mõjuv, kuid lavastuse kontseptsioon on justkui publiku šokeerimine vaid šoki pärast. Von Krahli teatrit esmakordselt külastanud inimeste puhul võib see töötada ja nad võivad oma missiooni õnnestunuks lugeda.

Mis näitlejatöödesse puutub, siis ka seal valitseb segadus. Tundub vaid, et Mari Abel on oma rolli pisut hoolikamalt analüüsinud ja osanud endale teatud karakteri luua, kui ülejäänud trupis see kõik puudub. Tegelaste mõttemaailm on olematu, näha on vaid väliseid külgi ja tegevust, millega võimendada šokiefekti.               

Teine vaatus „4.48 Psühhoos“ ei olekski enam justkui teatrietendus, vaid meenutab pigem videoinstallatsiooni kaasaegses kunstimuuseumis. Selle vaatuse kandev roll on Taavi Eelmaal, kes läbi video otseülekande ja enamjaolt vaid hääle abil edastab oma mõtteid ja tundeid üksindusest, igatsusest ja surmast. Järjekordne kinoekraani kasutus ei mõju teatri kontekstis küll siiralt, kuid selle eest suudab Taavi Eelmaa oma näitlejatööga mõjuda vaatajale emotsionaalselt. Peale 45-minutilist vaatust võibki vaatajal tekkida vaimselt puhastatum tunne ja oskus näha maailma selgemalt.   

    

Etenduse võtmesõnaks on „enesetapp“. Enesetapp ja varajane surm on läbi aegade olnud nii kirjanikel, muusikutel kui ka kunstnikel vahendiks, kuidas oma looming surematuks muuta. Irooniline on see, et paljudele kunstnikutele peale loomingulist kõrghetke on jäänudki ainus võimalus ära surra, et looming veelgi rohkem kuulsust koguks ja väärtustatud oleks. Samas on see kõigest üks poos. Meeleheitlik karje, et saavutada tähelepanu. Vähemalt sellise järelduse saab etenduse nägija saalist lahkudes teha.             

                                                                                                                    

Von Krahli on küll avangardseks nimetatud, kuid selle etenduse põhjal saaks neid nimetada lausa antiteatriks. Teatriks, kus on küll professionaalsed lavastajad, näitlejad, dramaturgid, kunstnikud jne, kuid teatrisaalis toimuvat sündmust teatriks nimetada ei saa, kuna suurema töö teevad inimeste eest ära kinoekraan, mikrofonid, valgustus, heliefektid jms. Kui kogu see tehnoloogia etendusest kõrvaldada, ei jääks sinna kuigi palju alles.