NO99 - "Kadunud sõbra juhtum"

NO99 etendus „Kadunud sõbra juhtum“ algab lühifilmiga „Kaevur“, mis on üpris sarnane 21. sajandi tüüpilistele eesti mängufilmidele. Rohmakas kaameratöö, melanhoolne muusika ja vihmane maantee. Samas piinlike vaikusmomente ei teki, sest sombusele atmosfäärile lisandub Mirtel Pohla, kes loeb mahedahäälselt ette „Narcissuse ja Echo“ lugu. See aitab muuta tervikpildi rahustavaks ja lausa meditatsioonile sarnanevaks. Paraku sunnitakse vaatajal meditatsioonist väljuda, kui NO99 trupp on jõudnud kaevurite ööbimispaika, millele järgneb ülearune arutlus teemal, kuidas valmistuda ette „Kadunud sõbra juhtumiks“, mida vaatajad samal õhtul vaatama on tulnud. See rikub teatrimaagiat ja mõjub sarnasena ämblikmehele, kes vabatahtlikult võtaks rahva ees oma maski maha. Film muutub põnevamaks, kui trupp on sõitmas alla kaevandusse. Lifti astub viimasel hetkel kaevur (Lauri Lagle), kes oma nägu varjates ja vähe rääkides loob ohtliku meeleolu. Trupp jääb kaevandusse jõudes uudistama ümbruskonda, samal ajal kui kiire sammuga kaevur kuhugi ära kaob. Siit tulebki välja esimene sõpruse aspekt. Kuigi nelik ei tunne kaevurit ja pole isegi ta nägu näinud, saab teda sõbraks pidada, sest tema on ainus, kelle abil nad kaevanduses orienteeruda suudavad ja oskab neid tagasi maa peale aidata. Algab „Kadunud sõbra juhtum“.                               

Lavastuse žanrit on nimetatud „unenäoks“, mis sobibki kõige paremini etendust iseloomustama. Väga täpselt on esile toodud sürrealistliku kunsti tunnusjooned, milleks ongi esmalt unenäolisus, aga ka salapära, kummalisus, ootamatused, värvikus ja maitsekalt kujundatud seosetus, mis ei kaldu ajuvabadusele ega liigsele groteskile. Etendusele annab olulise väärtuse ka see, et isegi seosetutes olukordades on osatud selgelt esile tuua etendust kandvad sõnumid ja mõtted, mida sõprusest ja armastusest vaatajale edastatakse. Erinevate multimeedia vormide kasutamine, nagu näiteks video, muusika ja intervjuud, millega käivad kaasas ka poeetilisus ja filosoofilised mõtisklused, muudavad etenduse värvikirevaks ja mänguliseks.       
                                                                                                                 
Etendus algab sellest, kui Von Orlock (Rasmus Kaljujärv) asub kirjeldama oma armuvalusid väga poeetiliselt ja mõttetihedalt ning tema sõber Vikont Rainer (Gert Raudsepp) püüab teda lohutada ja veenda eluga edasi minema. Siit tuleb välja teine sõpruse tunnus, mis oli kirjas ka juba NO99 kodulehe tutvustavas tekstis. Nimelt fakt, et kui armastus on käsk, siis sõprus on vaba valik. Ehk siis see, et sõbraks võid pidada keda tahes ja eemalolek ei vähenda sõpruse väärtust. Samas armastuse puhul kehtib vana ütlus, et südant ei saa sundida ja kaotatud armastusest on raskem üle saada. Peagi kaob ka Von Orlock, kuid Vikont Rainer ei ela seda kaotust nii valuliselt läbi, nagu Von Orlock enda armastuse kaotamist. Pigem on see rahumeelne igatsus, kuid mitte traagiline, sest sõbra kadumine ei tähenda sõpruse lõppu.                        

Poeetiliste kannatustele pakuvad värskendavat vaheldust kaevuri (Lauri Lagle) ilmumised, kes seltskonna juurest oma kruvile järgi tuleb, küsib juua ja „Rooside sõtta“ osalema kutsub. Tulles kõrgelt ülevalt ja kandes endas jätkuvalt ohtliku meeleolu, mõjub see tegelaskuju hirmuäratavana, aga samas ka koomilisena. Kuid võttes kiivri maha ja andes intervjuud oma tööst, muutub ta aina loomulikumaks ja inimlikumaks. See intervjuu ongi ehk etenduse kõige soojem ja heasüdamlikum osa. Kaevur räägib oma tööst väga lihtsate sõnadega, olles äärmiselt siiras ja armas.                                                                                                                             

Suurepärase töö on näidendi autorina teinud Taavi Eelmaa. Oluline osa näidendi tekstist on äärmiselt keeruline ja mitmekülgne, olles ühelt poolt paljumõtteline, samas ka ilus, poeetiline ja retooriliselt võluv. Ka etenduse trupp on tunnistanud, et pika aja prooviperioodist moodustas selle teksti lahtimuukimine.                                                                                          

Paraku pole saanud Juhan Ulfsak lavastajana läbi ilma tüütuseni avangardses teatris kasutatud elementideta, milleks on kinoekraan ja lavasuits. Samas saab seekord selles osas silma kinni pigistada, sest ta on koos NO99-ga teinud suure sammu edasi eelnevate lavastustega võrreldes, olles elujaatavam, ilusam ja positiivset energiat andev ning olles minimaalne roppuste ja labasuste poolest.                               

VAT Teater - "Sokrates"

VAT Teater toob oma etendusega „Sokrates“ selgelt esile enda suurimad väärtused, millele nad oma töödes juba aastaid toetunud on. Samas vanad väärtused ei vähenda lavastuse uudsust ja värskust ega takista neid võtmast uusi suundi, mida on ka „Sokrateses“ näha.  

Esimeseks väärtuseks on suurepärane ruumikasutus- ja tunnetus. VAT Teatri saal on küll väike, kuid tavalise publiku ja lavakoha ümberpööramise abil on suudetud kujundada lihtne, kuid veenev vanakreeka miljöö. Trepp on kaetud beežika riidekattega ja sellest piisab. Ainult screensaver’it meenutavad Sokratese nimetähed, mis vilguvad pidevalt, on ülearused.                                                                               

Säravaima osa teeb kahtlemata Raivo Trass Sokratesena. Ta on teistest tegelastest tagasihoidlikum ja vaiksem, kuid lavale astudes valitseb ta kogu ruumi. Raivo Trass annab nii oma silmade, kehakeele, kõne kui ka iseloomuga edasi Sokratese olemust, milleks on lapselik siirus, armastus rahu vastu, omakasupüüdmatus ja leppimine traagilise saatusega. Filosoofilised mõtisklused, mida Raivo Trass esitab, mõjuvad rahustavalt ja harmooniliselt tormakamate stseenide vahel.     

Oluline roll on ka Margo Tederil, kes vanakreeka valitseja Anytosena Sokratese kohtusse kaebab ja kelle süüdistuste tagajärjel Sokrates ka hukatakse. Margo Tederi kehastatud tegelaskuju on jõhker ja sadistlik ning absoluutne vastand Sokratesele. Samas pole Anytose tegelaskuju liialt tõsiselt võetav ega mõju ärritavalt. Kogu etenduse jooksul naeruväärsetesse olukordadesse sattudes ja käitudes oma iseloomule sobimatult, muutub ta tükk maad inimlikumaks ja sümpaatsemaks. Ülejäänud nelikule (Katariina Unt, Katariina Ratassepp, Tanel Saar ja Ago Soots) jäävad erinevad kõrvalosad, mis aitavad muuta etenduse värvikaks ja mänguliseks. Väga hästi on õnnestunud näiteks Katariina Undi tegelaskujud kohtuniku ja Anytose pojana. Nagu ka Ago Soots Platonina. Sellest tulebki välja VAT Teatri teine väärtus, milleks on suurepärane ansamblitunnetus. Kuigi solistiks on kindlasti Raivo Trass, on siiski suur olulisus ka ülejäänud viiel näitlejal. Igal näitlejal on laval oma ülesanne ning logelemiseks aega ei jagu. Kõik kuus näitlejat töötavad ühtse meeskonnana, et etendus oleks kvaliteetne ja mõjuv.      

Pingeliseks kohtudraamaks „Sokrates“ paraku ei kujune, sest Sokratese tegelaskuju on liialt rahumeelne ja leppiv ning Anytose võitlusvaim jällegi liiga tugev ja hukatuslik. Ka kogu vanakreeka valitsus leidis, et tema õpetamismeetodid kutsusid noortes esile skepsise ja lugupidamatuse ning polise poolt tunnustatud jumalate salgamise. Sokratesel avaneb isegi võimalus põgeneda, millest ta keeldub. Selle asemel joob ta mürgikarika tilgatuks ja sureb. Lõpp on küll lihtne ja ettearvatav, kuid etendust vürtsitavad pigem sündmused vanakreeka ajast. Leidub nii humoorikamaid kui ka kurvemaid seiku. Igavustunnet ei teki kindlasti, kuid sündmuste järjekord võiks olla balanseeritum ja loogilisem.                                                            

Ehkki „Sokrates“ on tõsisemat masti etendus, ei võta näitlejad seda liiga tõsiselt. Siit tulevad ka kolmas ja neljas VAT Teatri väärtus – oskus olla humoorikas ja teravmeelne ka tõsisematel hetkedel ning tajuda hea ja halva huumori piiri. Näiteks teist vaatust avav lõbumajastseen oleks võinud kukkuda välja labase laadatsirkusena, kuid lavastaja Aare Toikka oskas stseeni säilitada korraga nii pööraselt naljakana kui ka teravmeelse ja asjakohase situatsioonikoomikana.                                                                                                                    

VAT Teater väärib kiitust just selle tõttu, et nad oskavad säilitada oma kindlat stiili, aga ei jää sellesse kinni, tekitades vaatajas de ja vu effekti. „Sokrates“ on lustlik, nagu eelnevadki Aare Toikka lavastused (nt. „Faust“, „Hea, paha ja inetu“), kuid samas ei häbene ega karda olla tõsisem, mõtlikum ja ilusam.             

"Filth" (2013)

Romaanina on Irvine Welshi „Filth“ väga raputav ja palju emotsioone tekitav, olles perversne, robustne ja ebainimlik, paeludes samaaegselt vastupandamatu huumori ja dramaatilise kulminatsiooniga. Seda lugedes tekib küsimus, kas seda oleks võimalik vaatajale talutaval moel ka kinolinal näidata? Vastus on jah, sest film on võrreldes romaaniga üpris delikaatne. Samas ei tähenda see seda, et režissöör Jon S. Baird oleks teost liialt aralt kujutanud, sest vint keeratakse juba filmi alguses korralikult üle. Elu, mida peategelane elab, näidatakse väga julgelt ja avameelselt, jäädes samal ajal hea stiili ja maitse piiridesse. 

James McAvoy sobib peategelast Bruce Robertsoni üllatavalt hästi kehastama. Bruce Robertson on mees, kes töötab küll politseiseersandina, kuid on ise kaugel seaduskuulekusest. Sel ajal, kui ta oma kriminaaluurimistega ei tegele, tarvitab ta suurtes kogustes narkootikume ja alkoholi, magatab võõraid naisi, varastab ja saadab korda veel muid sigadusi. Vaatajale võiks ta olla äärmiselt eemaletõukav, kuid James McAvoy suudab mängida tegelaskuju sellegipoolest šiki, šarmika ja sümpaatsena, kellele võiks lausa kaasa elada. 

Tempos ja arengus toimuvad kogu filmi kestvuse ajal huvitavad muutused. Lugu algab tempoka ja tujutõstva krimikomöödiana, mis on vürtsitatud brittidele omase musta ja kiiksuga huumoriga. Kuid film võtab keskpunktis teistsuguse suuna, kui Bruce Robertsoni mask hakkab langema, milleks on arrogantsus ja liiderlikkus. Selgub, et Bruce pole alati selline olnud ja tema minevikus on toimunud traagilised sündmused, mis ta „kõntsaks“ muutnud on. Mingil määral meenutab „Kõnts“ oma struktuurilt vanakreeka eepost „Odüsseiat“, kus peategelane püüab jõuda koju oma naise ja laste juurde, kuid peab selleks näitama üles suurt vaprust ja läbima raskeid katsumusi. See tungib eriti esile stseenides, kus Bruce’i naine räägib, kuidas ta  ootab mehe ametikõrgendust. 

Lugu lõppeb küllaltki traagiliselt ja kurvalt ning võiks tuua ehk pisaragi palgele, kuid sellele vahetult järgnevad disneylaadsed ninnunännulõputiitrid rikuvad üldpilti. Loo tõlgendamine süütu multika võtmes polnud küll sugugi halb mõte, kuid oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Muidu mõjuvad meeldejäävalt filmist ka teised stseenid, kus on kasutatud mõne muu žanri stiile, näiteks Bruce’i naise monoloogid ja muusikalinumber ja bad trip’i taolised kohtumised Dr. Rossiga (Jim Broadbent).

Üldiselt on „Filthil“ potensiaali saada järjekordseks antijõulufilmiks, nagu seda on näiteks „Die Hard“, sest loo sündmus toimub samuti jõuluajal ja kõlab mahe jõulumuusika, kuigi temaatika on jõuludest valgusaastate kaugusel.

"Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale"

„Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale“ algab küllaltki mittemidagiütlevalt. Süüdi on selles taaskord lai videoekraan, mis hakkab iga etendusega järjest halenaljakamana ja vaimuvaesemana mõjuma. Ekraanil on kujutatud tüüpilist pilti öisest suurlinnast. Järelikult toimub sündmus suurlinnas. Arusaadav. Kuid suurlinna miljöö oleks andnud ka ilma ekraanita edasi anda. Juba Jaanus Rohumaa ärimehelik riietus ja kehakeel, mööbel ja automaatvastaja teated tõid sündmuspaiga olustiku piisavalt teravalt ja usutavalt esile. Kogu etenduse jooksul on videoekraan häiriv ja ülearune element laval. Pikad videoklipid stseenide vahel mõjuvad tüütute reklaamipausidena, mille ajal tavaliselt läheks inimene kööki võileiba tegema. Aga kuna tegu on siiski teatriga, tuleb kannatlikult oodata, kuni jälle asja juurde asutakse. 

Etendusele tuleb energia sisse sellest momendist, kui Ingmar (Jaanus Rohumaa) on jõudnud Indiasse oma sõbra Felixi (Üllar Saaremäe) juurde, kes on pikka aega kadunud olnud. Nende omavahelisi konflikte ja dialooge on huvitav just seetõttu jälgida, et nad erinevad oma natuurilt 180 kraadi. Jaanus Rohumaa kehastatud tegelane on soliidne ja korrektne pintsaklipslane, samas ka äärmiselt neurootiline ja kärsitu, mõjudes rahumeelses Indias väga koomiliselt. Üllar Saaremäe mängib jällegi rahulikku, muretut ja hipilikku elumeest, kelle jaoks kõik see pabin ja rahmeldamine on naeruväärne. Kuid eksootiline India ja nende omavahelised vestlused muudavad mõlema vaateid elule, mis omakorda toob kaasa tempoka tegelaste arengu. 

Lavastuses esitatud tekst on väga sisutihe ja kulgeb tempokalt. Näidendit tasuks kindlasti lugeda ka eraldi, sest tekstis jääb esimese kuulamisega palju nüannse ja mõttekilde märkamata. Väga stiilselt ja maitsekalt on osatud India filosoofia suhestada kaasaegse elu ja ühiskonnaga. Ka R. Tagore luuletused, mida Üllar Saaremäe ja Kristiina-Hortensia Port kaunilt esitavad, sobivad etenduse teemaga kokku.    

   

Kui kesise videokujunduse pealt silm kinni pigistada, suudab etendus inimest laadida positiivse energia ja elurõõmuga, eriti külmal ja tujutul novembrikuul. Näitlejatrio sooritus on lustlik ja heas mõttes lapselik. Etendus julgustab inimesi aega maha võtma, endas rahu leidma ja mõtlema oma elu eesmärke hoolikamalt läbi. Igatpidi ilus, soe, intelligentne ja humoorikas lavastus.   

NO99 - "Kolmapäev"

Kui Lauri Lagle eelmises lavastuses "Suur õgimine" püüdsid tegelased kompenseerida oma täitumata unistusi ja tegemata tegusid toiduga ning püüdsid pageda argisuse eest, siis "Kolmapäevas" on see täiesti vastupidi. Kõik neli tegelast on õppinud elama sellega, mis neil on ja sõlminud argieluga rahu. Samas ei ole seda rahu kujutatud sugugi helgena, sest tegelaste silmist ei peegeldu hetkeksi siirast elurõõmu.                                                                                

Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, toimub lavastus kolmapäeval. Seda päeva on peetud kõige tavalisemaks kogu nädalas. Etendus algab hetkest, kui tööpäev on läbi ja ollakse teel koju. Peale pikka ja tuima tammumist jõutakse koju ja tegeldakse argiste asjadega. Aga kõigi tegelaste tegevus tundub elutu ja monotoonne, isegi lõdvestavad tegevused nagu televiisori vaatamine, ajakirja lugemine, toidu valmistamine jne. Stseeni muudavad masinlikuks müra ja heliefektid. Tegelased on sihitud ja ei tea isegi, mida nad teevad. Nagu keha ilma hingeta. Nagu ka see  etenduses looduskanalilt näidatav ahv, kes mööda puud üles ronib. Tuleb küsida, kas see ongi rahu? Või lihtsalt paratamatu rutiin, millega tuleb elama õppida?    

                      

See rahu, mida tegelased näidata üritavad, on küsimärgi alla seatud ka selle tõttu, et iga tegelane kasutab erinevat moodust oma rahulolematuse varjamiseks. Näiteks Mari Abel kõneleb suure õhinaga oma varajasest noorusest, mis lõppes siiski alandava hetkega. Sellegipoolest suudab ta oma sära hoida ja esitab selle hetke meenutuseks suurepärase tantsunumbri. Eva Klemetsi tegelase natuur on külmem ja püüab kõiki oma olmeprobleeme enda jaoks peletada ravimite abil. Kaie Mihkelson on traditsioniline koduperenaine, kelle suurimaks probleemiks on tõenäoliselt määrdunud laudlina puhtakssaamine. Seda tehes eraldub ta täielikult teistest tegelastest ja nendevahelistest suhetest. Inga Saluranna puhul jääb veidi seosetuks tema monoloog inimeste elunditest. Keeruline on seda ülejäänud lavastuse temaatikaga kokku viia. On see tagasipöördumine inimese masinliku eluviisi juurde? Võimalik. Igatahes markeriga samaaegselt kehale elundite joonistamine oli kaval võte.                

Üks kõige vaimukamaid hetki on Keanu Reeves'i (Heiko Mändla) sissetoomine. Väga koomilisena mõjub Mari Abeli stereotüüpne jutt Keanu Reevesile, nagu fännid oma iidolitega kohtudes ikka käituvad. "You are so beautiful, Keanu! I saw you in "Matrix" and I fell in love with you!" Samas on ka sellel stseenil tõsisem tagamõte, sest ühiskonnas kiputakse ikka kuulsaid inimesi ülistama ja altpoolt üles vaatama, kuigi päriselus on nad lihtinimesed, nagu iga teinegi. Meedia lihtsalt loob säärase illusiooni. Ning kui Keanu Reeves'ist lähemalt rääkida, siis on ka tema pidanud rasket elu elama, mida ta siiani elab. Kuulsus, rikkus ja väline veetlus pole tema elu siiani suutnud muuta õnnelikuks.                                                   

NO99 kodulehel on kirjeldatud "Kolmapäeva", kui helget, karget ja ilusat lavastust. See on vastuvaieldav, sest lavastus väljendab inimelu üpris negatiivse tooniga ja mõjub muserdavalt. Iseenesest on tegelastega kõik korras ja konflikte neil kellelgi ei teki. Samas see paratamatus teebki lavastuse kurvamaiguliseks. Pole konflikte, mida lahendada ja nende vabanemistest rõõmu tunda. Lõpustseen on küll soe ja ilus, aga siiski on tegu ebaõnnestunud reaalsusega ja mõjub justkui lohutava ja kaasatundva embusena.                                       

Samas annab etenduse abstraktne kontseptsioon võimaluse mõjuda igale vaatajale täiesti individuaalselt. Etendus jätab vaatajale sihilikult paljud otsad lahti (näiteks, mis elu need tegelased ülejäänud nädalapäevadel elavad, on nad üksikud või elavad koos kellegagi, nende minevik jms.) ja annab vaatajale võimaluse tõlgendada lavastust ka positiivsemas võtmes. 

Nõrgaks küljeks on ehk ettearvatav ülesehitus. "Suurele õgimisele" jääb "Kolmapäev" alla just seetõttu, et kasutatakse samu võtteid, nagu traditsionaalse narratiivi puudumine, pikad monoloogid dialoogide asemel jms. "Suures õgimises" mõjus see uue ja huvitana, kuid "Kolmapäevas" oleks oodanud juba midagi uut. Eriti Lauri Lagle puhul, kes on suutnud alati üllatada oma pöörase fantaasiameelega. "Kolmapäev" ei pruugi kunstielamusena küll olla positiivne, kuid suudab sellegipoolest vaatajat tugevalt mõjutada. Just see fakt muudabki etenduse väärtuslikuks ja kompenseerib mõned väiksemad puudujäägid.