Ugala Teater - "Bassein (vett ei ole)"

Mark Ravenhill on oma näidendiga „Bassein (vett ei ole)“ lavastaja ja näitlejad väga keerulisse olukorda seadnud. Kuna näidend on suures osas jutustavas vormis ning traditsioonilised stseenid puuduvad, nõuab palju nuputamist, kuidas hoida publikut saalis keskendunutena ja hoida etendus huvipakkuvana. Võib olla töötaks see lugu, mida näitlejad jutustavad, paremini filmi või romaanina, sest iseenesest on näidend sisutihe ja pungil põnevaid ning pöördelisi sündmusi, mis kulgevad tempokalt. Ühelt poolt on lavastaja Sander Pukk tubli olnud, et ta on originaaltekstile truuks jäänud, kuid siiski oleks huvitavam ja lustlikum olnud, kui sündmused oleksid stseenideks ümber kirjutatud ja laval ette mängitud. Jutustavast stiilist hoolimata kasutatakse etenduses palju originaalseid füüsilisi lahendusi, tänu millele ei muutu etendus liiga staatiliseks. Umbes 40e protsendi osas saab etendust liigitada füüsilise teatri alla. 

                                                                                                                                        

Näitlejate kvintett, kuhu kuuluvad Aarne Soro, Carita Vaikjärv, Martin Mill, Meelis Rämmeld ja  Tarvo Vridolin, mängivad kunstnike seltskonda, kes on näitlejatena küll erinevatest põlvkondadest ja erinevate natuuridega, kuid laval oskavad nad väga veenvalt mängida ühist kampa, kes jagavad samu maailmavaateid ja väärtusi.        

                                                                                                                                     

Etendus algab peale sellest, kuidas nende kuues sõber on kunstnikuna edukaks saanud ja ostnud endale basseini. Bassein sümboliseerib etenduse vältel rohkelt erinevaid väärtusi - rikkust, edukust ja õnne. Kuid ka tühjusetunnet, võltslikkust ja surma. Näiteks saab bassein saatuslikuks kuuendale tegelasele, kes sinna purjus peaga hüppab ja haiglasse satub, sest basseinis polnud vett.   Ajal, mil kuues sõber haiglas traagilises seisundis viibib, esitab etendus vaatajale palju küsimusi. Näiteks, kas on eetiline oma sõbra õnnetusest inspireerituna luua kunsti ja selle läbi edukaks saata? Romantiline müüt on ju läbi aegade olnud, et tõeline kunst sünnib kannatustest. Kui kunsti läbi aegade vaadelda, vastab see suures osas tõele. Näiteks Irving Stone’i  „Elujanus“, kus van Goghi sõber keeldub noorkunstnikule söögiraha laenamast, sest muidu kaob tal tahe ja inspiratsioon maalida ning saab oma rahulolu ja täis kõhu ohvriks. Ka paljud kirjandusteosed, nende hulgas Shakespeare’i „Romeo & Julia“, poleks saanud klassikaks ilma traagilise lõputa. Ning iga muusikapala, mis inimese tagumikku hööritama ei pane, muudab inimese melanhoolseks ja toob mõnikord pisaragi silma.                                                                                                                                                           

Samas ei mõju etendus hetkekski muserdavalt. Ka kõige traagilisemaid sündmusi osatakse vürtsitada musta huumoriga. Samuti leidub etenduses palju ilusaid ja hingeminevaid hetki, mis räägivad elust, armastusest ja sõprusest, aga ka üksindusest ning igatsusest. Ka lõpp on väga helge, millega jääb tervest etendust positiivne mulje.                                                                                                             

Etendust „Bassein (vett ei ole)“ võib pidada heaks versiooniks Von Krahli „Puhastatud/4.48 Psühhoosist“, sest mõlemad etendused hõlmavad endas teemasid, nagu depressioon, narkootikumid ja surm, kuid Ugala teatri etendus suunab inimesi ellu optimistlikumalt suhtuma ja annab vaatajale  positiivset eluenergiat, mitte ei võta seda ära.

"Filth" (2013)

Romaanina on Irvine Welshi „Filth“ väga raputav ja palju emotsioone tekitav, olles perversne, robustne ja ebainimlik, paeludes samaaegselt vastupandamatu huumori ja dramaatilise kulminatsiooniga. Seda lugedes tekib küsimus, kas seda oleks võimalik vaatajale talutaval moel ka kinolinal näidata? Vastus on jah, sest film on võrreldes romaaniga üpris delikaatne. Samas ei tähenda see seda, et režissöör Jon S. Baird oleks teost liialt aralt kujutanud, sest vint keeratakse juba filmi alguses korralikult üle. Elu, mida peategelane elab, näidatakse väga julgelt ja avameelselt, jäädes samal ajal hea stiili ja maitse piiridesse. 

James McAvoy sobib peategelast Bruce Robertsoni üllatavalt hästi kehastama. Bruce Robertson on mees, kes töötab küll politseiseersandina, kuid on ise kaugel seaduskuulekusest. Sel ajal, kui ta oma kriminaaluurimistega ei tegele, tarvitab ta suurtes kogustes narkootikume ja alkoholi, magatab võõraid naisi, varastab ja saadab korda veel muid sigadusi. Vaatajale võiks ta olla äärmiselt eemaletõukav, kuid James McAvoy suudab mängida tegelaskuju sellegipoolest šiki, šarmika ja sümpaatsena, kellele võiks lausa kaasa elada. 

Tempos ja arengus toimuvad kogu filmi kestvuse ajal huvitavad muutused. Lugu algab tempoka ja tujutõstva krimikomöödiana, mis on vürtsitatud brittidele omase musta ja kiiksuga huumoriga. Kuid film võtab keskpunktis teistsuguse suuna, kui Bruce Robertsoni mask hakkab langema, milleks on arrogantsus ja liiderlikkus. Selgub, et Bruce pole alati selline olnud ja tema minevikus on toimunud traagilised sündmused, mis ta „kõntsaks“ muutnud on. Mingil määral meenutab „Kõnts“ oma struktuurilt vanakreeka eepost „Odüsseiat“, kus peategelane püüab jõuda koju oma naise ja laste juurde, kuid peab selleks näitama üles suurt vaprust ja läbima raskeid katsumusi. See tungib eriti esile stseenides, kus Bruce’i naine räägib, kuidas ta  ootab mehe ametikõrgendust. 

Lugu lõppeb küllaltki traagiliselt ja kurvalt ning võiks tuua ehk pisaragi palgele, kuid sellele vahetult järgnevad disneylaadsed ninnunännulõputiitrid rikuvad üldpilti. Loo tõlgendamine süütu multika võtmes polnud küll sugugi halb mõte, kuid oli lihtsalt valel ajal vales kohas. Muidu mõjuvad meeldejäävalt filmist ka teised stseenid, kus on kasutatud mõne muu žanri stiile, näiteks Bruce’i naise monoloogid ja muusikalinumber ja bad trip’i taolised kohtumised Dr. Rossiga (Jim Broadbent).

Üldiselt on „Filthil“ potensiaali saada järjekordseks antijõulufilmiks, nagu seda on näiteks „Die Hard“, sest loo sündmus toimub samuti jõuluajal ja kõlab mahe jõulumuusika, kuigi temaatika on jõuludest valgusaastate kaugusel.

"Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale"

„Siddhartha ehk Tema, kes jõudis kohale“ algab küllaltki mittemidagiütlevalt. Süüdi on selles taaskord lai videoekraan, mis hakkab iga etendusega järjest halenaljakamana ja vaimuvaesemana mõjuma. Ekraanil on kujutatud tüüpilist pilti öisest suurlinnast. Järelikult toimub sündmus suurlinnas. Arusaadav. Kuid suurlinna miljöö oleks andnud ka ilma ekraanita edasi anda. Juba Jaanus Rohumaa ärimehelik riietus ja kehakeel, mööbel ja automaatvastaja teated tõid sündmuspaiga olustiku piisavalt teravalt ja usutavalt esile. Kogu etenduse jooksul on videoekraan häiriv ja ülearune element laval. Pikad videoklipid stseenide vahel mõjuvad tüütute reklaamipausidena, mille ajal tavaliselt läheks inimene kööki võileiba tegema. Aga kuna tegu on siiski teatriga, tuleb kannatlikult oodata, kuni jälle asja juurde asutakse. 

Etendusele tuleb energia sisse sellest momendist, kui Ingmar (Jaanus Rohumaa) on jõudnud Indiasse oma sõbra Felixi (Üllar Saaremäe) juurde, kes on pikka aega kadunud olnud. Nende omavahelisi konflikte ja dialooge on huvitav just seetõttu jälgida, et nad erinevad oma natuurilt 180 kraadi. Jaanus Rohumaa kehastatud tegelane on soliidne ja korrektne pintsaklipslane, samas ka äärmiselt neurootiline ja kärsitu, mõjudes rahumeelses Indias väga koomiliselt. Üllar Saaremäe mängib jällegi rahulikku, muretut ja hipilikku elumeest, kelle jaoks kõik see pabin ja rahmeldamine on naeruväärne. Kuid eksootiline India ja nende omavahelised vestlused muudavad mõlema vaateid elule, mis omakorda toob kaasa tempoka tegelaste arengu. 

Lavastuses esitatud tekst on väga sisutihe ja kulgeb tempokalt. Näidendit tasuks kindlasti lugeda ka eraldi, sest tekstis jääb esimese kuulamisega palju nüannse ja mõttekilde märkamata. Väga stiilselt ja maitsekalt on osatud India filosoofia suhestada kaasaegse elu ja ühiskonnaga. Ka R. Tagore luuletused, mida Üllar Saaremäe ja Kristiina-Hortensia Port kaunilt esitavad, sobivad etenduse teemaga kokku.    

   

Kui kesise videokujunduse pealt silm kinni pigistada, suudab etendus inimest laadida positiivse energia ja elurõõmuga, eriti külmal ja tujutul novembrikuul. Näitlejatrio sooritus on lustlik ja heas mõttes lapselik. Etendus julgustab inimesi aega maha võtma, endas rahu leidma ja mõtlema oma elu eesmärke hoolikamalt läbi. Igatpidi ilus, soe, intelligentne ja humoorikas lavastus.   

Free Range - Ballaad Maailma Heakskiitmisest

„Free Range - Ballaad Maailma Heakskiitmisest“ jääb truuks Veiko Õunpuu stiilile ja ideedele, olles lakoonilise sõnakasutusega, kunstiliste ambitsioonidega ja arutledes inimese sisemaailma ja välismaailma suhteid, selle kooskõlasid ja lahkhelisid. Kuid erinevalt „Sügisballist“ ja „Püha Tõnu Kiusamisest“, peegeldab uus film maailma optimistlikumalt ja helgemalt. Meelelahutuse alla seda filmi liigitada ei saaks, kuigi tegu on kergemini seeditavama ja lihtsama vormiga. Sellegipoolest ei saa „Free Range’i“ vaadates inimene enda aju välja lülitada ja mõelda näiteks sellest, kas ta triikraua ikka stepslist välja tõmbas. Kui keskendunult filmi jälgida, on kõik loogiliselt seletatav, jättes vaatajale õhku ja ruumi. Kohati ehk isegi liiga palju. Aga filmi põhisõnum tekitab hulganisti mõtteid ja arutlusteemasid, mida peale filmi analüüsida annab.
                                                                                             

Idee, millele film üles ehitatud on, saab pealkirja abil lihtsalt ära seletada. Selle esimene osa „free range“ ehk „vabapidamine“, mis loomade kasvatuses levinud on, saab võrdluseks tuua tänapäeva inimeluga. Inimesi ei hoita küll väevõimuga ja käeraudadega kinni, neil on lai ala, kus liikuda, kuid siiski on paljud asjad nende eest ära otsustatud. Mis kell hommikul tõusta, kuidas õigesti käituda jne. Lisaks sellele võim, kellele peab alluma ja kelle käske täita. Meenutagem Daniel Quinni romaani „Ishmael“. Seal räägib loomaaiapuuris elav ahv ühes oma monoloogis, et tema vabadus pole sugugi vähem piiratud, kui näiteks samas loomaaias töötava valvuri oma. Vahe on vaid selles, et ta saab õhtul koju. Samas on tal rohkem kohustusi ja vastutust inimeste ees, kui sel ahvil.                                                                      

Pealkirja teine osa on laenatud Bertolt Brechti samanimelisest ühiskonnairoonilisest luuletusest, mis põhimõtteliselt käsitlebki seda, kuidas eelnev vabaduse piiramine inimesi küll ahistab ja viha tekitab, kuid argus ei lase neil protestida selle vastu. Selle asemel inimesed kuuletuvad kõrgemale võimule ja kiidavad seda kõike heaks.                                                      

                                                                                                                                              
Peategelane Fred (Lauri Lagle) on noormees, keda säärane maailm ajab samuti iiveldama. Kriitikud on pidanud tema tegelast vastuoluliseks ja ärritavaks. Ta käitub vastutustundetult, liialdab alkoholiga, käitub enesekeskselt ja muutub kohati ka vägivaldseks. Vaatajal ei tasuks teda vaadelda kui kangelast või kurikaela. Tema sümpaatiat ja kangelaslikkust tema käitumises näitab pigem julgus mitte leppida tuima tiksumiga ja protestida säärase vangistuse vastu. Seda tunnet on kindlasti iga inimene tundnud, kuid enamik ei julge süsteemile vastu astuda ning kiidavad seda kõike heaks, nagu Bertolt Brechti luuletuses.                      

                                                                                                             

Kui tuua paralleele loodusega, siis on Fred nagu lind. Ta teekond lookleb sihitult siia-sinna, ta võtab, mida vajab ja kui ta hakkab tundma end ahistatuna, siis ta lihtsalt põgeneb. Põhjus, miks ta kirjutada soovib, ongi ehk üks tema vahenditest eskapismiks. Põgeneda ebaõnnestunud maailmast, et ehitada endale läbi kunsti uus ja täiuslikum maailm. Samas pole see jäädavalt võimalik, sest varem või hiljem koputavad tema õlale kohustused ühiskonna ja teda ümbritsevate inimeste poolt. Nagu näiteks tema lapseootel tüdruk Susanna (Jaanika Arum), äi (Roman Baskin) ja kasvõi ülemus tööobjektilt (Meelis Rämmeld). Kõik nad pakuvad Fredile erinevaid võimalusi elus hakkamasaamiseks, kuid ükski neist valikutest ei tundu talle õige.                                                                                                          

Susanna (Jaanika Arum) on Fredi valikute ja elustiili suhtes üsna neutraalne. Teda ei häiri, et Fred peale töölt vallandamist otsustab kirjandusele pühenduda, kuid samas ei kiida seda heaks ja ei julgusta ka. Noore inimesena on talle rahast olulisem armastuse- ja lähedusetunne. Samas Fredi äia (Roman Baskin) teeb selline olukord murelikuks ja leiab, et riimidega Fred oma naist ja last ära ei toida. Juba tema uhke ja moodsalt sisustatud maja näitab tema materialistlikku mentaliteeti. Selles maailmas on ta pigem käskude jagaja, kui ori, kuid tema hullusehoos naine (Rita Raave), pisut ajaliselt kohmakalt seatud stseenis paljastab sellise eluviisi düsfunktsionaalsuse. Ent ärilise mõtlejana pakub ta Fredile oma romaaniga kiirteed rikkuse ja kuulsuseni, kuid Fred peab seda prostituudilikuks viisiks ja püüab jätkata oma tee leidmist.
                                                                                                                             

Fred ei otsusta siiski töötuks jääda ja asub tööle tõstukijuhina. Sellest on näha, et temas on siiski säilinud tahe tööd teha ja vastutust võtta. Kuid pikapeale hakkab Fredi ikkagi häirima allumine ülemusele (Meelis Rämmeld) ning ta ei otsusta oma tööd enam tõsiselt võtta, kuni ta lõpuks sellest täielikult loobub.      

                                                                        

Fredi boheemlaslik isa (Peeter Volkonski) on justkui vastandiks Fredi äia (Roman Baskin) tegelasele. Ta elab küll vaesemates tingimustes, antiikmööbli asemel ümbritsevad teda raamatuvirnad, kuid ta vaim paistab kõvasti elutervema ja rikkamana välja. Seda on näha ka Fredi emas (Anne Türnpu). Fredi isa on talle nagu psühholoogiks. Fred saab talle oma mõtteid ja muresid pihtida, ilma et isa teda milleski hukka mõistaks. Tema nõuanded Fredile on filosoofilised, poeetiliselt illustreeritud ja julgustavad.       

                                                           

Sõprade seltskonnas on Fred nagu suures lindude parves. Üheskoos toimub sihitu tuigerdamine ja minnalaskmine. Samas ei saa seda tõeliseks sõpruseks nimetada, sest toetust ega abi Fred neilt ei saa ja olulisi vestlusi nende vahel ei toimu. Neid seob vaid alkohol. Alkoholisõltuvust Fredil pole, pigem on joobes olek talle üheks vahendiks pageda maailma ja iseenda painete eest. Ja tema sõprade seltskond selleks, et üksindust eemale tõrjuda.     

                  

Kogu filmi jooksul kohtub Fred nende inimestega, püüdes korrastada oma segipaisatud mõttemaailma. Lõpuks otsustab Fred, nagu ta isagi võtta tänavalt üles teksatagi, panna see selga ja asuda täitma ühiskonnapoolseid kohustusi. Ehk siis jääda kokku oma tüdruksõbraga ja jätkata samas ka loominguga, mis sest, et kitsamates tingimustes.

               

Loo moraal võikski olla ehk see, et maailmalt ei pea nõudma palju ja vastutada tasub vaid  nende ja selles eest, millest inimene päriselt hoolib. Sajaprotsendiline vabadus jääb siiski külmaks ja ükskõikseks ning sellest ei võrsu midagi. Seepärast ei tasugi selle vastu protestida, vaid leida oma tee ja see heaks kiita. Nagu Veiko Õunpuu ise ütleb: „Elades oma elu vähenõudlikult, märgates argises salapära, on võimalik elu heaks kiita.“    

                                            

Nii „Free Range’i“ kui ka teiste Veiko Õunpuu filmide puhul on huvitav uurida, millest see koosneb ja mis tundeid ta tekitab. „Free Range“ peegeldab põhiliselt jõuetut pettumust ühiskonna vastu ja soovi põgeneda. See film ongi võrreldav ballaadiga nii oma poeetilisuse poolest, aga ka seetõttu, et muusikal on filmis suur tähtsus. Selle abil kantakse sujuvalt edasi tegelaste emotsioone ja unistusi, seda nii meloodilises kui ka lüürilises kontekstis. Vaatajale võib see mõjuda filmi jooksul nii ilusa, valusa ja kohati ka humoorikana, kuid pikatoimeliselt optimistliku ja inspireerivana.

"Et vastumeelt on viletsus ja häda, 
Siis ka mu kunst on lennutu ja loid.
Ent kuigi tean, et te maailm on mäda, 
On selle päralt minu poolehoid."

Bertolt Brecht "Ballaad maailma heakskiitmisest" (1932)