NO99 - "Kadunud sõbra juhtum"

NO99 etendus „Kadunud sõbra juhtum“ algab lühifilmiga „Kaevur“, mis on üpris sarnane 21. sajandi tüüpilistele eesti mängufilmidele. Rohmakas kaameratöö, melanhoolne muusika ja vihmane maantee. Samas piinlike vaikusmomente ei teki, sest sombusele atmosfäärile lisandub Mirtel Pohla, kes loeb mahedahäälselt ette „Narcissuse ja Echo“ lugu. See aitab muuta tervikpildi rahustavaks ja lausa meditatsioonile sarnanevaks. Paraku sunnitakse vaatajal meditatsioonist väljuda, kui NO99 trupp on jõudnud kaevurite ööbimispaika, millele järgneb ülearune arutlus teemal, kuidas valmistuda ette „Kadunud sõbra juhtumiks“, mida vaatajad samal õhtul vaatama on tulnud. See rikub teatrimaagiat ja mõjub sarnasena ämblikmehele, kes vabatahtlikult võtaks rahva ees oma maski maha. Film muutub põnevamaks, kui trupp on sõitmas alla kaevandusse. Lifti astub viimasel hetkel kaevur (Lauri Lagle), kes oma nägu varjates ja vähe rääkides loob ohtliku meeleolu. Trupp jääb kaevandusse jõudes uudistama ümbruskonda, samal ajal kui kiire sammuga kaevur kuhugi ära kaob. Siit tulebki välja esimene sõpruse aspekt. Kuigi nelik ei tunne kaevurit ja pole isegi ta nägu näinud, saab teda sõbraks pidada, sest tema on ainus, kelle abil nad kaevanduses orienteeruda suudavad ja oskab neid tagasi maa peale aidata. Algab „Kadunud sõbra juhtum“.                               

Lavastuse žanrit on nimetatud „unenäoks“, mis sobibki kõige paremini etendust iseloomustama. Väga täpselt on esile toodud sürrealistliku kunsti tunnusjooned, milleks ongi esmalt unenäolisus, aga ka salapära, kummalisus, ootamatused, värvikus ja maitsekalt kujundatud seosetus, mis ei kaldu ajuvabadusele ega liigsele groteskile. Etendusele annab olulise väärtuse ka see, et isegi seosetutes olukordades on osatud selgelt esile tuua etendust kandvad sõnumid ja mõtted, mida sõprusest ja armastusest vaatajale edastatakse. Erinevate multimeedia vormide kasutamine, nagu näiteks video, muusika ja intervjuud, millega käivad kaasas ka poeetilisus ja filosoofilised mõtisklused, muudavad etenduse värvikirevaks ja mänguliseks.       
                                                                                                                 
Etendus algab sellest, kui Von Orlock (Rasmus Kaljujärv) asub kirjeldama oma armuvalusid väga poeetiliselt ja mõttetihedalt ning tema sõber Vikont Rainer (Gert Raudsepp) püüab teda lohutada ja veenda eluga edasi minema. Siit tuleb välja teine sõpruse tunnus, mis oli kirjas ka juba NO99 kodulehe tutvustavas tekstis. Nimelt fakt, et kui armastus on käsk, siis sõprus on vaba valik. Ehk siis see, et sõbraks võid pidada keda tahes ja eemalolek ei vähenda sõpruse väärtust. Samas armastuse puhul kehtib vana ütlus, et südant ei saa sundida ja kaotatud armastusest on raskem üle saada. Peagi kaob ka Von Orlock, kuid Vikont Rainer ei ela seda kaotust nii valuliselt läbi, nagu Von Orlock enda armastuse kaotamist. Pigem on see rahumeelne igatsus, kuid mitte traagiline, sest sõbra kadumine ei tähenda sõpruse lõppu.                        

Poeetiliste kannatustele pakuvad värskendavat vaheldust kaevuri (Lauri Lagle) ilmumised, kes seltskonna juurest oma kruvile järgi tuleb, küsib juua ja „Rooside sõtta“ osalema kutsub. Tulles kõrgelt ülevalt ja kandes endas jätkuvalt ohtliku meeleolu, mõjub see tegelaskuju hirmuäratavana, aga samas ka koomilisena. Kuid võttes kiivri maha ja andes intervjuud oma tööst, muutub ta aina loomulikumaks ja inimlikumaks. See intervjuu ongi ehk etenduse kõige soojem ja heasüdamlikum osa. Kaevur räägib oma tööst väga lihtsate sõnadega, olles äärmiselt siiras ja armas.                                                                                                                             

Suurepärase töö on näidendi autorina teinud Taavi Eelmaa. Oluline osa näidendi tekstist on äärmiselt keeruline ja mitmekülgne, olles ühelt poolt paljumõtteline, samas ka ilus, poeetiline ja retooriliselt võluv. Ka etenduse trupp on tunnistanud, et pika aja prooviperioodist moodustas selle teksti lahtimuukimine.                                                                                          

Paraku pole saanud Juhan Ulfsak lavastajana läbi ilma tüütuseni avangardses teatris kasutatud elementideta, milleks on kinoekraan ja lavasuits. Samas saab seekord selles osas silma kinni pigistada, sest ta on koos NO99-ga teinud suure sammu edasi eelnevate lavastustega võrreldes, olles elujaatavam, ilusam ja positiivset energiat andev ning olles minimaalne roppuste ja labasuste poolest.                               

NO99 - "Kolmapäev"

Kui Lauri Lagle eelmises lavastuses "Suur õgimine" püüdsid tegelased kompenseerida oma täitumata unistusi ja tegemata tegusid toiduga ning püüdsid pageda argisuse eest, siis "Kolmapäevas" on see täiesti vastupidi. Kõik neli tegelast on õppinud elama sellega, mis neil on ja sõlminud argieluga rahu. Samas ei ole seda rahu kujutatud sugugi helgena, sest tegelaste silmist ei peegeldu hetkeksi siirast elurõõmu.                                                                                

Nagu lavastuse pealkirigi ütleb, toimub lavastus kolmapäeval. Seda päeva on peetud kõige tavalisemaks kogu nädalas. Etendus algab hetkest, kui tööpäev on läbi ja ollakse teel koju. Peale pikka ja tuima tammumist jõutakse koju ja tegeldakse argiste asjadega. Aga kõigi tegelaste tegevus tundub elutu ja monotoonne, isegi lõdvestavad tegevused nagu televiisori vaatamine, ajakirja lugemine, toidu valmistamine jne. Stseeni muudavad masinlikuks müra ja heliefektid. Tegelased on sihitud ja ei tea isegi, mida nad teevad. Nagu keha ilma hingeta. Nagu ka see  etenduses looduskanalilt näidatav ahv, kes mööda puud üles ronib. Tuleb küsida, kas see ongi rahu? Või lihtsalt paratamatu rutiin, millega tuleb elama õppida?    

                      

See rahu, mida tegelased näidata üritavad, on küsimärgi alla seatud ka selle tõttu, et iga tegelane kasutab erinevat moodust oma rahulolematuse varjamiseks. Näiteks Mari Abel kõneleb suure õhinaga oma varajasest noorusest, mis lõppes siiski alandava hetkega. Sellegipoolest suudab ta oma sära hoida ja esitab selle hetke meenutuseks suurepärase tantsunumbri. Eva Klemetsi tegelase natuur on külmem ja püüab kõiki oma olmeprobleeme enda jaoks peletada ravimite abil. Kaie Mihkelson on traditsioniline koduperenaine, kelle suurimaks probleemiks on tõenäoliselt määrdunud laudlina puhtakssaamine. Seda tehes eraldub ta täielikult teistest tegelastest ja nendevahelistest suhetest. Inga Saluranna puhul jääb veidi seosetuks tema monoloog inimeste elunditest. Keeruline on seda ülejäänud lavastuse temaatikaga kokku viia. On see tagasipöördumine inimese masinliku eluviisi juurde? Võimalik. Igatahes markeriga samaaegselt kehale elundite joonistamine oli kaval võte.                

Üks kõige vaimukamaid hetki on Keanu Reeves'i (Heiko Mändla) sissetoomine. Väga koomilisena mõjub Mari Abeli stereotüüpne jutt Keanu Reevesile, nagu fännid oma iidolitega kohtudes ikka käituvad. "You are so beautiful, Keanu! I saw you in "Matrix" and I fell in love with you!" Samas on ka sellel stseenil tõsisem tagamõte, sest ühiskonnas kiputakse ikka kuulsaid inimesi ülistama ja altpoolt üles vaatama, kuigi päriselus on nad lihtinimesed, nagu iga teinegi. Meedia lihtsalt loob säärase illusiooni. Ning kui Keanu Reeves'ist lähemalt rääkida, siis on ka tema pidanud rasket elu elama, mida ta siiani elab. Kuulsus, rikkus ja väline veetlus pole tema elu siiani suutnud muuta õnnelikuks.                                                   

NO99 kodulehel on kirjeldatud "Kolmapäeva", kui helget, karget ja ilusat lavastust. See on vastuvaieldav, sest lavastus väljendab inimelu üpris negatiivse tooniga ja mõjub muserdavalt. Iseenesest on tegelastega kõik korras ja konflikte neil kellelgi ei teki. Samas see paratamatus teebki lavastuse kurvamaiguliseks. Pole konflikte, mida lahendada ja nende vabanemistest rõõmu tunda. Lõpustseen on küll soe ja ilus, aga siiski on tegu ebaõnnestunud reaalsusega ja mõjub justkui lohutava ja kaasatundva embusena.                                       

Samas annab etenduse abstraktne kontseptsioon võimaluse mõjuda igale vaatajale täiesti individuaalselt. Etendus jätab vaatajale sihilikult paljud otsad lahti (näiteks, mis elu need tegelased ülejäänud nädalapäevadel elavad, on nad üksikud või elavad koos kellegagi, nende minevik jms.) ja annab vaatajale võimaluse tõlgendada lavastust ka positiivsemas võtmes. 

Nõrgaks küljeks on ehk ettearvatav ülesehitus. "Suurele õgimisele" jääb "Kolmapäev" alla just seetõttu, et kasutatakse samu võtteid, nagu traditsionaalse narratiivi puudumine, pikad monoloogid dialoogide asemel jms. "Suures õgimises" mõjus see uue ja huvitana, kuid "Kolmapäevas" oleks oodanud juba midagi uut. Eriti Lauri Lagle puhul, kes on suutnud alati üllatada oma pöörase fantaasiameelega. "Kolmapäev" ei pruugi kunstielamusena küll olla positiivne, kuid suudab sellegipoolest vaatajat tugevalt mõjutada. Just see fakt muudabki etenduse väärtuslikuks ja kompenseerib mõned väiksemad puudujäägid.      

Free Range - Ballaad Maailma Heakskiitmisest

„Free Range - Ballaad Maailma Heakskiitmisest“ jääb truuks Veiko Õunpuu stiilile ja ideedele, olles lakoonilise sõnakasutusega, kunstiliste ambitsioonidega ja arutledes inimese sisemaailma ja välismaailma suhteid, selle kooskõlasid ja lahkhelisid. Kuid erinevalt „Sügisballist“ ja „Püha Tõnu Kiusamisest“, peegeldab uus film maailma optimistlikumalt ja helgemalt. Meelelahutuse alla seda filmi liigitada ei saaks, kuigi tegu on kergemini seeditavama ja lihtsama vormiga. Sellegipoolest ei saa „Free Range’i“ vaadates inimene enda aju välja lülitada ja mõelda näiteks sellest, kas ta triikraua ikka stepslist välja tõmbas. Kui keskendunult filmi jälgida, on kõik loogiliselt seletatav, jättes vaatajale õhku ja ruumi. Kohati ehk isegi liiga palju. Aga filmi põhisõnum tekitab hulganisti mõtteid ja arutlusteemasid, mida peale filmi analüüsida annab.
                                                                                             

Idee, millele film üles ehitatud on, saab pealkirja abil lihtsalt ära seletada. Selle esimene osa „free range“ ehk „vabapidamine“, mis loomade kasvatuses levinud on, saab võrdluseks tuua tänapäeva inimeluga. Inimesi ei hoita küll väevõimuga ja käeraudadega kinni, neil on lai ala, kus liikuda, kuid siiski on paljud asjad nende eest ära otsustatud. Mis kell hommikul tõusta, kuidas õigesti käituda jne. Lisaks sellele võim, kellele peab alluma ja kelle käske täita. Meenutagem Daniel Quinni romaani „Ishmael“. Seal räägib loomaaiapuuris elav ahv ühes oma monoloogis, et tema vabadus pole sugugi vähem piiratud, kui näiteks samas loomaaias töötava valvuri oma. Vahe on vaid selles, et ta saab õhtul koju. Samas on tal rohkem kohustusi ja vastutust inimeste ees, kui sel ahvil.                                                                      

Pealkirja teine osa on laenatud Bertolt Brechti samanimelisest ühiskonnairoonilisest luuletusest, mis põhimõtteliselt käsitlebki seda, kuidas eelnev vabaduse piiramine inimesi küll ahistab ja viha tekitab, kuid argus ei lase neil protestida selle vastu. Selle asemel inimesed kuuletuvad kõrgemale võimule ja kiidavad seda kõike heaks.                                                      

                                                                                                                                              
Peategelane Fred (Lauri Lagle) on noormees, keda säärane maailm ajab samuti iiveldama. Kriitikud on pidanud tema tegelast vastuoluliseks ja ärritavaks. Ta käitub vastutustundetult, liialdab alkoholiga, käitub enesekeskselt ja muutub kohati ka vägivaldseks. Vaatajal ei tasuks teda vaadelda kui kangelast või kurikaela. Tema sümpaatiat ja kangelaslikkust tema käitumises näitab pigem julgus mitte leppida tuima tiksumiga ja protestida säärase vangistuse vastu. Seda tunnet on kindlasti iga inimene tundnud, kuid enamik ei julge süsteemile vastu astuda ning kiidavad seda kõike heaks, nagu Bertolt Brechti luuletuses.                      

                                                                                                             

Kui tuua paralleele loodusega, siis on Fred nagu lind. Ta teekond lookleb sihitult siia-sinna, ta võtab, mida vajab ja kui ta hakkab tundma end ahistatuna, siis ta lihtsalt põgeneb. Põhjus, miks ta kirjutada soovib, ongi ehk üks tema vahenditest eskapismiks. Põgeneda ebaõnnestunud maailmast, et ehitada endale läbi kunsti uus ja täiuslikum maailm. Samas pole see jäädavalt võimalik, sest varem või hiljem koputavad tema õlale kohustused ühiskonna ja teda ümbritsevate inimeste poolt. Nagu näiteks tema lapseootel tüdruk Susanna (Jaanika Arum), äi (Roman Baskin) ja kasvõi ülemus tööobjektilt (Meelis Rämmeld). Kõik nad pakuvad Fredile erinevaid võimalusi elus hakkamasaamiseks, kuid ükski neist valikutest ei tundu talle õige.                                                                                                          

Susanna (Jaanika Arum) on Fredi valikute ja elustiili suhtes üsna neutraalne. Teda ei häiri, et Fred peale töölt vallandamist otsustab kirjandusele pühenduda, kuid samas ei kiida seda heaks ja ei julgusta ka. Noore inimesena on talle rahast olulisem armastuse- ja lähedusetunne. Samas Fredi äia (Roman Baskin) teeb selline olukord murelikuks ja leiab, et riimidega Fred oma naist ja last ära ei toida. Juba tema uhke ja moodsalt sisustatud maja näitab tema materialistlikku mentaliteeti. Selles maailmas on ta pigem käskude jagaja, kui ori, kuid tema hullusehoos naine (Rita Raave), pisut ajaliselt kohmakalt seatud stseenis paljastab sellise eluviisi düsfunktsionaalsuse. Ent ärilise mõtlejana pakub ta Fredile oma romaaniga kiirteed rikkuse ja kuulsuseni, kuid Fred peab seda prostituudilikuks viisiks ja püüab jätkata oma tee leidmist.
                                                                                                                             

Fred ei otsusta siiski töötuks jääda ja asub tööle tõstukijuhina. Sellest on näha, et temas on siiski säilinud tahe tööd teha ja vastutust võtta. Kuid pikapeale hakkab Fredi ikkagi häirima allumine ülemusele (Meelis Rämmeld) ning ta ei otsusta oma tööd enam tõsiselt võtta, kuni ta lõpuks sellest täielikult loobub.      

                                                                        

Fredi boheemlaslik isa (Peeter Volkonski) on justkui vastandiks Fredi äia (Roman Baskin) tegelasele. Ta elab küll vaesemates tingimustes, antiikmööbli asemel ümbritsevad teda raamatuvirnad, kuid ta vaim paistab kõvasti elutervema ja rikkamana välja. Seda on näha ka Fredi emas (Anne Türnpu). Fredi isa on talle nagu psühholoogiks. Fred saab talle oma mõtteid ja muresid pihtida, ilma et isa teda milleski hukka mõistaks. Tema nõuanded Fredile on filosoofilised, poeetiliselt illustreeritud ja julgustavad.       

                                                           

Sõprade seltskonnas on Fred nagu suures lindude parves. Üheskoos toimub sihitu tuigerdamine ja minnalaskmine. Samas ei saa seda tõeliseks sõpruseks nimetada, sest toetust ega abi Fred neilt ei saa ja olulisi vestlusi nende vahel ei toimu. Neid seob vaid alkohol. Alkoholisõltuvust Fredil pole, pigem on joobes olek talle üheks vahendiks pageda maailma ja iseenda painete eest. Ja tema sõprade seltskond selleks, et üksindust eemale tõrjuda.     

                  

Kogu filmi jooksul kohtub Fred nende inimestega, püüdes korrastada oma segipaisatud mõttemaailma. Lõpuks otsustab Fred, nagu ta isagi võtta tänavalt üles teksatagi, panna see selga ja asuda täitma ühiskonnapoolseid kohustusi. Ehk siis jääda kokku oma tüdruksõbraga ja jätkata samas ka loominguga, mis sest, et kitsamates tingimustes.

               

Loo moraal võikski olla ehk see, et maailmalt ei pea nõudma palju ja vastutada tasub vaid  nende ja selles eest, millest inimene päriselt hoolib. Sajaprotsendiline vabadus jääb siiski külmaks ja ükskõikseks ning sellest ei võrsu midagi. Seepärast ei tasugi selle vastu protestida, vaid leida oma tee ja see heaks kiita. Nagu Veiko Õunpuu ise ütleb: „Elades oma elu vähenõudlikult, märgates argises salapära, on võimalik elu heaks kiita.“    

                                            

Nii „Free Range’i“ kui ka teiste Veiko Õunpuu filmide puhul on huvitav uurida, millest see koosneb ja mis tundeid ta tekitab. „Free Range“ peegeldab põhiliselt jõuetut pettumust ühiskonna vastu ja soovi põgeneda. See film ongi võrreldav ballaadiga nii oma poeetilisuse poolest, aga ka seetõttu, et muusikal on filmis suur tähtsus. Selle abil kantakse sujuvalt edasi tegelaste emotsioone ja unistusi, seda nii meloodilises kui ka lüürilises kontekstis. Vaatajale võib see mõjuda filmi jooksul nii ilusa, valusa ja kohati ka humoorikana, kuid pikatoimeliselt optimistliku ja inspireerivana.

"Et vastumeelt on viletsus ja häda, 
Siis ka mu kunst on lennutu ja loid.
Ent kuigi tean, et te maailm on mäda, 
On selle päralt minu poolehoid."

Bertolt Brecht "Ballaad maailma heakskiitmisest" (1932)