Rahvusooper Estonia - "Modigliani - neetud kunstnik"

Toomas Eduri ballett Tauno Aintsi muusikale „Modigliani – neetud kunstnik“ on iseenesest üsna tüüpiline lugu noorest ja andekast kunstnikust, kelle loomingut tema eluajal hinnata ei osatud, lõpetades kunstniku varajase surmaga. Modiglianit näidatakse ausalt, koos nii tema vooruste kui ka pahedega, milleks olid alkohol, narkootikumid ja üldse lõdvad elukombed. Sellegipoolest suudab peategelane muutuda vaatajale sümpaatseks ja võluvaks nii, et vaataja hakkab talle kaasa elama. Kuid selles etenduses polegi ehk süžee areng kõige olulisem. Tähtsamal kohal on pigem see, millisesse vormi see lugu valatud on. Muusika, koreograafia, lavastusstiil ja kunstnikutöö moodustavad koos lummava koosluse, mis annavad kokku väga esteetilise ja emotsionaalselt mõjuva tervikpildi.                                                        

Kui lavakardin esmalt avaneb, laiub vaade Montparnasse’i tänavakohvikule, kus liigub ringi kõiksugu inimtüüpe. Hiljem on laval hiigelsuured maalingud. Lavakujundus mõjub väga usutavalt ja annab etendusele vägagi veenva ja õdusa atmosfääri 20. sajandi alguse Pariisist. On näha, et kunstnik Liina Keevallik on viitsinud lava kujundamisega vaeva näha, mitte pole läinud lihtsama vastupanu teed, milleks on laia kinoekraani kasutamine, mida 21. sajandi teatris juba äratüütamiseni palju ette tuleb.                                                                           

Etenduse trumbiks on kahtlemata Tauno Aintsi muusika, mis on võrratult kaunis, suurepärase orkestratsiooniga, üllatuslik ja mitmekesine, sulades ülejäänud etendusega perfektselt kokku ja andes orginaalsel moel edasi tegelaste emotsioone ja loo arengut. Muusika mõjub väga orgaaniliselt, siiralt ja traagiliselt forsseerimata. Kaunimateks hetkedeks ongi ehk kõige traagilisemad kohad. Muusika on lausa nii hea, et vahepeal on raske uskudagi, et tegu on eesti heliloojaga. Kriitikud võivad ehk nuriseda, et muusikas pole piisavalt uudsust, kuid on kiiduväärt, et Tauno Aints on julgenud luua midagi nii ilusat. Suur kiitus orkestrile ja dirigent Risto Joostile väga täpse, heakõlalise ja paindliku musitseerimise eest. 

Meeldejäävalt mõjub ka koreograafia, mis on julge, mänguline ja fantaasiarikas. Näitena võib tuua unenäolise stseeni esimesest vaatusest, kus Modigliani portreedest astuvad välja kõik naised, keda ta elu jooksul maalinud on. Tants  ja mäng peeglitega suudab mõjuda vaatajalegi pisut hüpnotiseerivalt ja psühhedeelselt. Teise vaatuse üheks parimaks hetkeks on kahtlemata bordellistseen. Kuigi kõigil tegelastel jäävad riided selga, muudavad koreograafia ja muusika selle stseeni väga erootilseks, säilitades siiski kunstiväärtuslikkuse.                         

Anatoli Arhangelski nimiosalisena jäi meelde meisterliku tantsutehnika ja veenvate karakterimuutuste edasiandjana. Muljetavaldavad olid kõik rühmatantsud, mis andsid veenvalt edasi 20. sajandi alguse meeleolusid.                                                               „

Modigliani – neetud kunstnik“ on üks neist ballettidest, mida peaks iga eesti kunsti vastu huvi tundev inimene nägema ja mida võib uhkusega esitleda ka rahvusvahelistel lauvalaudadel.                                                                         

Von Krahl "Puhastatud/ 4.48 Psühhoos"

Kui eelmisel hooajal tundus, et Von Krahl liigub intelligentsema ja peenema suuna poole (repertuaari kuulusid utoopiline ja ilukirjanduseta tuleviku ühiskonda ennustav „Sinihabe“, esteetiline Artur Alliksaare luulel põhinev „Õhtute kollane tolm“, teravmeelne psühholoogiline thriller „Bloody Mary“ ja tehnoloogiliselt üleküllastunud maailma näitav „Simulaakrum“), siis Sarah Kane’i näidendi põhjal, Juhan Ulfsaki poolt lavastatud „Puhastatud/ 4.48 Psühhoos“ jätab jällegi mulje, et trupp on tagasi oma vanades traditsioonides, mis pärinevad üleeelmisest hooajast. „Puhastatud“, kui teatriõhtu esimene osa, sisaldab endas Von Krahlile omaseid elemente, nagu lai kinoekraan, prožektorinuppudega klõbistamine, röökimine, ropendamine ja nartsissistlik vajadus publikule oma paljast ihu näidata. „Idiootide“ puhul, mida Juhan Ulfsak ise tunnistabki kui triloogia esimest osa, see šokiteraapia töötas, suutis vaimselt läbi raputada, vabastas ja isegi ergutas. Siin lavastuses see paraku enam ei tööta. Kuigi Von Krahli prioriteediks on olla avangardne, hüljates klassikalise teatri traditsioone, peaksid nad ka enda tavasid hülgama ja uusi suundi võtma. Paraku nende uuslavastuses seda näha ei ole. Kogu narratiiv on niivõrd segi paisatud, et ei teagi, kas tuleb lasta end näitlejate tõmblemisest hüpnotiseerida või püüda esitatavas tekstirägastikus mingit allegooriat leida. Kui „Idiootide“ puhul toimis see meetod kaasahaaravalt, siis selles etenduses on see eemaletõukav.  

      

Etenduse muudab raskesti jälgitavaks ka see, et lavastaja Juhan Ulfsak on püüdnud ühe korraga liiga palju öelda. Abstraktne stiil üritab jätta küll vaatajale mõtlemisruumi, aga etenduse eklektilisus jällegi takistab seda. Kava, mis on täis erinevaid artikleid ja luuletusi, pakub iseenesest huvitavat lugemist. Samas, kui üritada nende tekstide ja etenduse vahel dialoogi luua, tekib küsimus, mida etendus siiski öelda üritab? Seda, et 90ndatel oli nõme üles kasvada ja popkultuur rikkus noored ära? Või et tehnoloogia tulek rikkus inimeste vahelisi suhteid? Nende vahele jäävad sketšid soovahetusoperatsioonidest, inimsuhetest, psühhiaatritest jne. Näidend on tekstiliselt kohati isegi mõjuv, kuid lavastuse kontseptsioon on justkui publiku šokeerimine vaid šoki pärast. Von Krahli teatrit esmakordselt külastanud inimeste puhul võib see töötada ja nad võivad oma missiooni õnnestunuks lugeda.

Mis näitlejatöödesse puutub, siis ka seal valitseb segadus. Tundub vaid, et Mari Abel on oma rolli pisut hoolikamalt analüüsinud ja osanud endale teatud karakteri luua, kui ülejäänud trupis see kõik puudub. Tegelaste mõttemaailm on olematu, näha on vaid väliseid külgi ja tegevust, millega võimendada šokiefekti.               

Teine vaatus „4.48 Psühhoos“ ei olekski enam justkui teatrietendus, vaid meenutab pigem videoinstallatsiooni kaasaegses kunstimuuseumis. Selle vaatuse kandev roll on Taavi Eelmaal, kes läbi video otseülekande ja enamjaolt vaid hääle abil edastab oma mõtteid ja tundeid üksindusest, igatsusest ja surmast. Järjekordne kinoekraani kasutus ei mõju teatri kontekstis küll siiralt, kuid selle eest suudab Taavi Eelmaa oma näitlejatööga mõjuda vaatajale emotsionaalselt. Peale 45-minutilist vaatust võibki vaatajal tekkida vaimselt puhastatum tunne ja oskus näha maailma selgemalt.   

    

Etenduse võtmesõnaks on „enesetapp“. Enesetapp ja varajane surm on läbi aegade olnud nii kirjanikel, muusikutel kui ka kunstnikel vahendiks, kuidas oma looming surematuks muuta. Irooniline on see, et paljudele kunstnikutele peale loomingulist kõrghetke on jäänudki ainus võimalus ära surra, et looming veelgi rohkem kuulsust koguks ja väärtustatud oleks. Samas on see kõigest üks poos. Meeleheitlik karje, et saavutada tähelepanu. Vähemalt sellise järelduse saab etenduse nägija saalist lahkudes teha.             

                                                                                                                    

Von Krahli on küll avangardseks nimetatud, kuid selle etenduse põhjal saaks neid nimetada lausa antiteatriks. Teatriks, kus on küll professionaalsed lavastajad, näitlejad, dramaturgid, kunstnikud jne, kuid teatrisaalis toimuvat sündmust teatriks nimetada ei saa, kuna suurema töö teevad inimeste eest ära kinoekraan, mikrofonid, valgustus, heliefektid jms. Kui kogu see tehnoloogia etendusest kõrvaldada, ei jääks sinna kuigi palju alles.          

Free Range - Ballaad Maailma Heakskiitmisest

„Free Range - Ballaad Maailma Heakskiitmisest“ jääb truuks Veiko Õunpuu stiilile ja ideedele, olles lakoonilise sõnakasutusega, kunstiliste ambitsioonidega ja arutledes inimese sisemaailma ja välismaailma suhteid, selle kooskõlasid ja lahkhelisid. Kuid erinevalt „Sügisballist“ ja „Püha Tõnu Kiusamisest“, peegeldab uus film maailma optimistlikumalt ja helgemalt. Meelelahutuse alla seda filmi liigitada ei saaks, kuigi tegu on kergemini seeditavama ja lihtsama vormiga. Sellegipoolest ei saa „Free Range’i“ vaadates inimene enda aju välja lülitada ja mõelda näiteks sellest, kas ta triikraua ikka stepslist välja tõmbas. Kui keskendunult filmi jälgida, on kõik loogiliselt seletatav, jättes vaatajale õhku ja ruumi. Kohati ehk isegi liiga palju. Aga filmi põhisõnum tekitab hulganisti mõtteid ja arutlusteemasid, mida peale filmi analüüsida annab.
                                                                                             

Idee, millele film üles ehitatud on, saab pealkirja abil lihtsalt ära seletada. Selle esimene osa „free range“ ehk „vabapidamine“, mis loomade kasvatuses levinud on, saab võrdluseks tuua tänapäeva inimeluga. Inimesi ei hoita küll väevõimuga ja käeraudadega kinni, neil on lai ala, kus liikuda, kuid siiski on paljud asjad nende eest ära otsustatud. Mis kell hommikul tõusta, kuidas õigesti käituda jne. Lisaks sellele võim, kellele peab alluma ja kelle käske täita. Meenutagem Daniel Quinni romaani „Ishmael“. Seal räägib loomaaiapuuris elav ahv ühes oma monoloogis, et tema vabadus pole sugugi vähem piiratud, kui näiteks samas loomaaias töötava valvuri oma. Vahe on vaid selles, et ta saab õhtul koju. Samas on tal rohkem kohustusi ja vastutust inimeste ees, kui sel ahvil.                                                                      

Pealkirja teine osa on laenatud Bertolt Brechti samanimelisest ühiskonnairoonilisest luuletusest, mis põhimõtteliselt käsitlebki seda, kuidas eelnev vabaduse piiramine inimesi küll ahistab ja viha tekitab, kuid argus ei lase neil protestida selle vastu. Selle asemel inimesed kuuletuvad kõrgemale võimule ja kiidavad seda kõike heaks.                                                      

                                                                                                                                              
Peategelane Fred (Lauri Lagle) on noormees, keda säärane maailm ajab samuti iiveldama. Kriitikud on pidanud tema tegelast vastuoluliseks ja ärritavaks. Ta käitub vastutustundetult, liialdab alkoholiga, käitub enesekeskselt ja muutub kohati ka vägivaldseks. Vaatajal ei tasuks teda vaadelda kui kangelast või kurikaela. Tema sümpaatiat ja kangelaslikkust tema käitumises näitab pigem julgus mitte leppida tuima tiksumiga ja protestida säärase vangistuse vastu. Seda tunnet on kindlasti iga inimene tundnud, kuid enamik ei julge süsteemile vastu astuda ning kiidavad seda kõike heaks, nagu Bertolt Brechti luuletuses.                      

                                                                                                             

Kui tuua paralleele loodusega, siis on Fred nagu lind. Ta teekond lookleb sihitult siia-sinna, ta võtab, mida vajab ja kui ta hakkab tundma end ahistatuna, siis ta lihtsalt põgeneb. Põhjus, miks ta kirjutada soovib, ongi ehk üks tema vahenditest eskapismiks. Põgeneda ebaõnnestunud maailmast, et ehitada endale läbi kunsti uus ja täiuslikum maailm. Samas pole see jäädavalt võimalik, sest varem või hiljem koputavad tema õlale kohustused ühiskonna ja teda ümbritsevate inimeste poolt. Nagu näiteks tema lapseootel tüdruk Susanna (Jaanika Arum), äi (Roman Baskin) ja kasvõi ülemus tööobjektilt (Meelis Rämmeld). Kõik nad pakuvad Fredile erinevaid võimalusi elus hakkamasaamiseks, kuid ükski neist valikutest ei tundu talle õige.                                                                                                          

Susanna (Jaanika Arum) on Fredi valikute ja elustiili suhtes üsna neutraalne. Teda ei häiri, et Fred peale töölt vallandamist otsustab kirjandusele pühenduda, kuid samas ei kiida seda heaks ja ei julgusta ka. Noore inimesena on talle rahast olulisem armastuse- ja lähedusetunne. Samas Fredi äia (Roman Baskin) teeb selline olukord murelikuks ja leiab, et riimidega Fred oma naist ja last ära ei toida. Juba tema uhke ja moodsalt sisustatud maja näitab tema materialistlikku mentaliteeti. Selles maailmas on ta pigem käskude jagaja, kui ori, kuid tema hullusehoos naine (Rita Raave), pisut ajaliselt kohmakalt seatud stseenis paljastab sellise eluviisi düsfunktsionaalsuse. Ent ärilise mõtlejana pakub ta Fredile oma romaaniga kiirteed rikkuse ja kuulsuseni, kuid Fred peab seda prostituudilikuks viisiks ja püüab jätkata oma tee leidmist.
                                                                                                                             

Fred ei otsusta siiski töötuks jääda ja asub tööle tõstukijuhina. Sellest on näha, et temas on siiski säilinud tahe tööd teha ja vastutust võtta. Kuid pikapeale hakkab Fredi ikkagi häirima allumine ülemusele (Meelis Rämmeld) ning ta ei otsusta oma tööd enam tõsiselt võtta, kuni ta lõpuks sellest täielikult loobub.      

                                                                        

Fredi boheemlaslik isa (Peeter Volkonski) on justkui vastandiks Fredi äia (Roman Baskin) tegelasele. Ta elab küll vaesemates tingimustes, antiikmööbli asemel ümbritsevad teda raamatuvirnad, kuid ta vaim paistab kõvasti elutervema ja rikkamana välja. Seda on näha ka Fredi emas (Anne Türnpu). Fredi isa on talle nagu psühholoogiks. Fred saab talle oma mõtteid ja muresid pihtida, ilma et isa teda milleski hukka mõistaks. Tema nõuanded Fredile on filosoofilised, poeetiliselt illustreeritud ja julgustavad.       

                                                           

Sõprade seltskonnas on Fred nagu suures lindude parves. Üheskoos toimub sihitu tuigerdamine ja minnalaskmine. Samas ei saa seda tõeliseks sõpruseks nimetada, sest toetust ega abi Fred neilt ei saa ja olulisi vestlusi nende vahel ei toimu. Neid seob vaid alkohol. Alkoholisõltuvust Fredil pole, pigem on joobes olek talle üheks vahendiks pageda maailma ja iseenda painete eest. Ja tema sõprade seltskond selleks, et üksindust eemale tõrjuda.     

                  

Kogu filmi jooksul kohtub Fred nende inimestega, püüdes korrastada oma segipaisatud mõttemaailma. Lõpuks otsustab Fred, nagu ta isagi võtta tänavalt üles teksatagi, panna see selga ja asuda täitma ühiskonnapoolseid kohustusi. Ehk siis jääda kokku oma tüdruksõbraga ja jätkata samas ka loominguga, mis sest, et kitsamates tingimustes.

               

Loo moraal võikski olla ehk see, et maailmalt ei pea nõudma palju ja vastutada tasub vaid  nende ja selles eest, millest inimene päriselt hoolib. Sajaprotsendiline vabadus jääb siiski külmaks ja ükskõikseks ning sellest ei võrsu midagi. Seepärast ei tasugi selle vastu protestida, vaid leida oma tee ja see heaks kiita. Nagu Veiko Õunpuu ise ütleb: „Elades oma elu vähenõudlikult, märgates argises salapära, on võimalik elu heaks kiita.“    

                                            

Nii „Free Range’i“ kui ka teiste Veiko Õunpuu filmide puhul on huvitav uurida, millest see koosneb ja mis tundeid ta tekitab. „Free Range“ peegeldab põhiliselt jõuetut pettumust ühiskonna vastu ja soovi põgeneda. See film ongi võrreldav ballaadiga nii oma poeetilisuse poolest, aga ka seetõttu, et muusikal on filmis suur tähtsus. Selle abil kantakse sujuvalt edasi tegelaste emotsioone ja unistusi, seda nii meloodilises kui ka lüürilises kontekstis. Vaatajale võib see mõjuda filmi jooksul nii ilusa, valusa ja kohati ka humoorikana, kuid pikatoimeliselt optimistliku ja inspireerivana.

"Et vastumeelt on viletsus ja häda, 
Siis ka mu kunst on lennutu ja loid.
Ent kuigi tean, et te maailm on mäda, 
On selle päralt minu poolehoid."

Bertolt Brecht "Ballaad maailma heakskiitmisest" (1932)